Tallinna Loomeinkubaatori arenduskeskusena tegutsev Tallinn Design House pakub ühisturundus- ja ekspordiplatvormi enam kui 130-le kohalikule disanerbrändile. Nende brändide tutvustamiseks on Tallinn Design House loonud Artist Series sarja, mis tutvustab disainerite igapäevaelu läbi nende töökeskkonna. Sarja esimeses osas tutvustame brände The Korsars, Mithio ja Kelpman Textile.

Hanna ja Karl-Artur Korsar

Õde-venda Hanna ja Karl-Artur Korsar tegutsevad kahe peale kolme brändi alt: Hanna Korsar, Karl Korsar ja The Korsars. Hanna ja Karl-Arturi ühine loominguline bränd The Korsars sai alguse Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal kui võideti toodete loomise hange. Sealt edasi on nad ühiselt teinud väikekollektsioone, mis leiavad sageli tee ärikliendini. Hanna disainib mudelid ja Karl-Artur loob mustrid. Karl-Arturi omanimelise brändi läbivaks jooneks on julged värvid ja mustrid. Hanna loomingust leiab samuti värve ning omanäolisi pulmariideid.

Karl-Arturi ja Hanna pilgud on üha enam suunatud jätkusuutlikkuse poole. See pakub neile inspiratsiooni ja ning aitab avastada uusi võimalusi. Karl-Arturi sõnul on tema öökapiraamat just jätkusuutlikkust disainist. „See on tegelikult see, mis inspireerib edasi minema. Kui sa oled juba nii pikalt tegutsenud, siis saad aru, kuidas erinevad trendid hakkavad korduma.“ Aga just uudsed lahendused ja võimalused on need, mis panevad silma särama. „Me loome küll ilusaid asju, aga kõik see tehnoloogia seal taga. Ja moevaldkond tegelikult mõjutab ja ühendab nii palju erinevaid valdkondi.“ 

Covidi aeg mõjutas paljudel moevaldkonna tegijatel tootmispartnerite valikut. Hakati otsima võimalusi, kuidas valmistada tooteid lähemal, et vältida kauget logistikat. „Arusaam muutus selle ajaga. On lihtsam kui saan vajalikud tooted kätte siitsamast lähedalt, sest nii on võimalik ka õige kvaliteet saavutada,“ kirjeldab Hanna. Karl-Artur täiendab, et tegelikult toimub Eestis näiteks mitmetele suurtele Skandinaavia brändidele tootmine – saapad, rõivad, kotid, mööbel. „See know-how on siin olemas, aga tihti on neid tootjaid keeruline üles leida. Seetõttu ongi vaja teha selles vallas rohkem koostööd.“

Mithio ja Tiia Orgna

Oma brändiga alustas Tiia 2009. aastal ning on seni ettevõtet üksi pidanud. Ainult tootmine toimub väljaspool Eestit, peamiselt Leedu koostööpartnerite juures.

Ühel hetkel tundis Tiia, et on teiste heaks juba piisavalt palju töötanud ja kõik õiged asjad jooksid kokku. „Ega see palgatöö ei olnud kogu aeg lilleline. Igas ettevõttes on head ja kehvemad ajad, kus sa tahad ära tulla ja ise midagi teha. See on mitmel korral nii olnud. Üles-alla, üles-alla … Ühel hetkel läksid kõik asjaolud niimoodi paika, et lihtsalt otsustasin päeva pealt ja tulin ära. Kahetsenud ei ole mitte ühte sekundit ka. Ma teadsin, et olen väikeettevõtja. Kõiki asju ei saa nii teha nagu ideaalis tahaksid, aga hakkasin tegema ja ei kahetse.“

Mithio tootevalikusse kuuluvad kampsunid, kardiganid ja sallid. „Mul on olnud mõtteid, et kas saaks kampsunit täiustada ja pakkuda sinna juurde seelikut või pükse. Aga see lõng, mida ma kasutan, ei ole selleks kõige parem. Siis peaks olema erinevast lõngast erinevad kollektsioonid, mis teeks toodete arvu võibolla liiga suureks. Ma olen alati analüüsinud, kui mitut klienti see võiks huvitada. Ja lõpuks ikkagi jõudnud sinna, mis on tegelikult ka üks minu põhitõde, et tee ühte asja, aga tee hästi.“

Kelpman Textile ja Mare Kelpman

Kelpman Textile looja on Mare Kelpman, kelle telliskivis asuvas stuudios sünnivad eestlaste poolt tänaseks palavalt armastatud värviküllased villased sallid.

Erinevate mustrite ja värvide küllus on olnud Kelpmani brändile omane. „Mustreid võib olla üks, aga erinevaid värvikombinatsioone on tegelikult tuhandeid. Kui ma olen uurinud teisi võimalikke partnereid, siis kogused on hoopis teised – saab tellida 200 salli jagu kangast samade värvidega. Ei ole minu jaoks huvitav, miks nii teha. Minu huvi ei ole niivõrd suuri koguseid müüa, minu huvi on katsetada erinevate värvi- ja materjalikooslustega. Müümine on lõpuks see, et kuhugi nad tuleb ju panna.“

Isegi kui viis inimest saab kokku Kelpmani salliga, siis on neil need enamasti erinevat värvi. Mõnda salli ongi ainult kuus tükki. „Kui õigel hetkel ei osta, võibki ilma jääda. Samu salle ma uuesti ei tooda, kuigi juhuslikult siiski olen kudunud mõnda värvikombinatsiooni uuesti. Ju siis endale on meeldinud. Vahel ei saada aru, et see ei ole masstootmine ja kogused ongi väikesed.“

Ühe uue salli valmimine on pikk protsess. Esmalt tuleb valida sobivad lõngad ja neid katsetada. Siis on vaja arvutis teha kangaste mustrid. Kuna tegemist on vanade masinatega, siis on vaja nende jaoks ette valmistada vastavad kaardid. „Masin, millega kangast kootakse on vana ja pärit eelmise sajandi keskpaigast ning väga aeglane. Kiirus oleneb mustri tihedusest.“

Mustrite kaardid ja lõngad saadetakse Soome, kus kangad kootakse. Seejärel jõuavad toorkangad Eestisse. Stuudios lõigatakse käsitsi valmis vajalikud tükid, mis seejärel pestakse tööstuslikes pesumasinates. „Igale disainile oli vaja kirjutada eraldi pesuprogrammid. Igal disainil on vastav vee kogus, trummeldus. Pesemise järgselt peab arvestama ka näiteks sellega, et kangas läheb 20-30 cm lühemaks.” Pesemine aitab saavutada kanga õige välimuse ja tekstuuri – kangas korrastub. Peale pesemist lähevad kangad kuivatisse ning seejärel need aurutatakse. „Nii palju kulubki aega.“