Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammi lõpetas ettevõte minuharjutused.ee, mis loob erinevaid vigastustest taastumisel järjepidevust hoida aitavaid õppevideoid ja pakub füsioterapeudi konsultatsioone. Platvormi asutaja Piret Tamm jagas, miks on füsioteraapia oluline ja kuidas seda teadmist inimesteni viia. 

Milline on sinu taust ja kuidas sa jõudsid enda ettevõtte loomise juurde? 

Ma olen umbes 10 aastat töötanud füsioterapeudina ja selle aja jooksul läbi teinud mitu enese ja professionaalse arengu tsüklit. Arendades esmalt iseennast, siis olen tiimi juhtinud ning teinud erinevaid arendusprojekte koostöös näiteks Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumiga.  Kuni jõudis kätte hetk, kus ma tundsin, et ma olen tagasi nullis ja tahaks jälle panna fookuse enda arendamisele. Ettevõtte loomine tundus ainuõige otsus, et sealt edasi minna. 

Füsioteraapia või üldse paljud sellised meditsiini erialad on sellised, kus karjääri tegemine ei ole lineaarne. Neid samme, kuidas edasi areneda, ei ole nii, nagu mõnel traditsioonilisemal erialal – oled kõrgel, siis veel kõrgemal jne. Piirid tulevad suhteliselt ruttu ette. Siis pead ise hakkama loominguliselt lähenema sellele tööle, kui soovid veel pikalt olla säravate silmadega rõõmus füsioterapeut, kes teeb tööd, mis talle endale kõige rohkem meeldib.

Seetõttu oli ettevõtte loomine loogiline samm, et endale enesearengu väljundit luua. Umbes aasta tagasi kuulutasin ma ametlikult välja, et ma hakkan sellega tegelema. 

Kellele on sinu loodud õppevideod loodud ja kes peaks neid vaatama?

Kui keegi vahel küsib, et millega ma tegelen, siis olen naljaga vastanud, et ma teen Onlyfans’i, aga lihtsalt taastusravi patsientidele. Nende videote loomise idee andsid eelkõige minu patsiendid, kes igasugu kaheldava kvaliteediga infot aina rohkem internetist otsivad. Seda nii kiireteks lahendusteks kui ka selleks, et lihtsalt järje peal oma harjutustega püsida. Teisest küljest on näha, et sellised traditsioonilised lahendused, nagu paberil harjutused või mingid vihikud, ei paku enam inimestele väga palju huvi, vaid tahetakse midagi interaktiivsemat.

Kui ma COVIDi ajal tegin koostööd Eesti Füsioterapeutide Liiduga, et uurida digitaalseid lahendusi füsioteraapia teenuse pakkumiseks, siis tuli ka välja, et maailmas on see täna väga kiiresti arenev valdkond. Tundus, et sinna tasuks vaadata ja sealt see nii-öelda käima läks.

Kui ma oma harjutusvideoid täna koostan, siis ma mõtlen eelkõige kahe grupi peale. Ma mõtlen nende inimeste peale, kes on sellises ooteseisundis, et füsioteraapia teenusele pääseda. Meil on Eestis, olenevalt piirkonnast teenuse kättesaadavus siiski veel probleem, ning pahatihti tuleb üsna pikalt järjekorras oodata.

Ja ma mõtlen ka nende peale, kes vajavad lihtsalt sellist vastutus-partnerlust – paned selle video tööle ja sa tead, et sa pead neid harjutusi tegema. Sa tead, et need aitavad, sest sul on see kogemus juba olemas. Sul on see nii-öelda kaaslane, kellega koos neid harjutusi kodus iseseisvalt jätkata.

Millised on kõige levinumad probleemid, millega sinu poole pöördutakse?

Minu poole pöörduvad peamiselt ülekooormussündroomide, traumade või operatsioonijärgsete probleemidega patsiendid. Ma olen ennast piiritlenud sellega, et ma tegelen ainult täiskasvanutega ja peenes keeles skeleti-lihassüsteemi probleemidega. See suuresti tähendab tähendab luid, liigeseid, kõõluseid ja lihaseid ehk justkui selliseid silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid kohti.

Füsioteraapia valdkond on tegelikult hästi lai – füsioterapeudid tegelevad alates kopsu- ja südameprobleemidest kuni vaagnapõhja ja alalõualiigeseni välja. Ehk eriala sees saab väga spetsiifiliseks minna. Mina ei ole ennast liialt kitsalt piiritlema hakanud, sest mulle meeldib vaheldus. Küll aga olen inkubatsiooniprogrammi käigus hakanud rohkem mõtlema, et kellega koostöö mul enim silma särama paneb ja seetõttu võtan aina rohkem fookust harrastussportlastele.

Kui on huvi, siis kas videod on juba vaatamiseks üleval?

Esimesed videod on valmis ja üleval minuharjutused.ee lehel. See harjutusvideote valmistamise protsess on olnud üks ulmeline teekond, alates idee tasandist kuni tehnilise teostuseni, aga täna on need sellises kohas, et ma julgen need kuhugi välja panna ja oma nime ka alla kirjutada. Alati saab paremini ja ma väga ootan seda tagasidet, et mida saaks edasi arendada ja kuidas nendega edasi minna. Aga praegu on tunne, et selline suur loomeprotsess oleks justkui korraks läbi saanud.

Mis oli videote loomisel kõige suuremaks väljakutseks?

Alguses ma olin vist natuke naiivne ja mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Kaamerat ma oskan enam-vähem kasutada, ma olen varem veidi fotograafiaga tegelenud. Paned selle kaamera tööle ja siis lähed sinna ette ja räägib sedasama juttu, mis ma iga päev räägin.

Aga tegelikult oli see paras väljakutse. Alates juba sellest, kuidas valida neid harjutusi või milliseid probleeme üldse adresseerida kuni tehniliste jamadeni välja.

Esimese valiku tegin mõeldes teatud patsientide vajadustele, aga ma ei teinud statistikat, mis on kõige populaarsem probleem. Pigem kõhutunde ja hetkeprobleemide ning vajaduse järgi. Alati saab juurde toota. Sisu valik tulebki sellest, et oleksid tõesti sellised baasasjad olemas, mida päevast päeva oma patsientidele õpetan.

Lisaks videotele pakud ka individuaalset konsultatsiooni?

Lisaks harjutusvideotele ma olen ikkagi füsioterapeut, ehk siis minu töö igapäevaselt on üks-ühele inimestega töötamine ja nende eesmärkide poole aitamine. Selles osas ongi kaks nii-öelda võimalust minuga ühendust saada. Esimene selline traditsioonilisem – tulla mulle teraapiakeskusesesse koha peale. Vajadusel saan ma hinnata ja aidata kaasa diagnoosi täpsustamisele ning anda individuaalsemaid harjutusi või soovitusi. 

Ja teine variant on teha seda kõike läbi video. Ehk siis mõeldes ka kõigi nende inimeste peale, kes ei ela Tallinnas või isegi Eestis. Umbes 70% tööst saan ma ära teha ka läbi video, aga selles osas, kas videokonsultatsioon sobib antud probleemi hindamiseks või lahendamiseks, peaks eelnevalt siiski kokku leppima.

Kuidas inimesed sinuni jõuavad? Kuidas jõutakse teadmiseni, et võiks külastada füsioterapeuti?

Teadlikkus minu erialast õnneks järjest suureneb. Eriti võrreldes võib-olla 10 aasta taguse ajaga, kus inimesed mõtlesid, et küllap ma üks massöör-võimleja olen, kui ütlesin, et töötan füsioterapeudina.

Täna aitab tegelikult hästi palju kaasa tervishoiusüsteem, suunates inimesi selles suunas julgemalt füsioterapeutide poole pöörduma ja seeläbi tekitades meie vastu aina suuremat usaldust. Ka süsteemisiseselt on näha suurenenud teadlikkuse tõusu, et milliste probleemide puhul saab selline spetsialist abiks olla.

Samuti on abiks meedia, sotsiaalmeedia ning ka inimeste tuttavate lood. Teadlikkus, et selline tegelane võib sind aidata ja mitte ainult taastumisel, vaid tegelikult ka ennetamisel. Sul ei pea alati olema midagi “täiesti pekkis,“ et tulla füsioterapeudi juurde. Minu juurde võib tulla ka siis kui on näiteks õlavöötme pinged ja ei taha, et asi hullemaks läheks. 

Kas sul on mõni meeldejääv tagasiside kliendilt, mida oled saanud?

Nendega on niimoodi, et neid on aastate jooksul kogunenud väga-väga palju. Selles mõttes on füsioterapeudi töö maailma parim, sest sa saad iga päev elada kaasa väga suurtele muutustele inimeste elus. Tagasiside on hästi suur osa sellest tööst. Mõnikord võib tunduda küll, et ma olen väike mutrike, aga seda arengut on töö tagajärjel väga lihtne mõõta.

Ma mingit konkreetset lugu ei tookski, aga mul endal lähevad kõige rohkem silmad särama siis, kui ma tean, et see patsient oli alguses üsna skeptiline. Väga tihti tullakse jutuga, et arst suunas ja täpselt ei teagi, miks ma siin olen. Aga kui sa saad õigetele nuppudele pihta ja inimene tabab ära enda rolli selles protsessis. Nii palju saab enda jaoks ära teha ja kõik need piirangud, mis inimene on endale pandud aastate jooksul – ei tohi seda teha, sinna minna või lapselapsega jalgpalli mängida. Kui nad hakkavad lahti murdma nendest ja saavad elurõõmu tagasi. Saades aru, et nende elu on kvaliteetne isegi siis, kui vahepeal natukene valutab. See on võib-olla kõige suurem ja parem tagasiside.

Kas sulle endale meeldib pigem olla füsioterapeut või ettevõtja?

Ma olen õnneks need kaks asja kokku pannud. Ma arvan, et Loomeinkubaatori käigus on üks suurimaid mõtteviisi muutusi on olnud see, et endast üldse mõelda kui ettevõtjast. 

Täna ma ütleks, et mulle ilmselt meeldib olla ikkagi rohkem füsioterapeut. Aga ma arvan, et see vaikselt liigub sinnapoole, et saaks öelda, et mulle tegelikult väga meeldib olla ka ettevõtja.

Mis on olnud siiamaani suurim väljakutse?

Enda juhtimine. Kõige suurem takistus ja kõige suurem edasiviiv jõud, on minu ülemus nimega Piret Tamm. Temaga on vahel raske koostööd teha, aga ta on tegelikult muutunud ajaga ainult paremaks.

See on selline eneseõppimise protsess. Sa saad aru, kuidas see üldse töötab kui keegi ei ole sul kogu aeg kuklas. Vaid see ongi täpselt nii sinu teha – teed siis kui tahad. Ja leida tasakaal selle tundega, et ära tõmble aga tee järjepidevalt, rahulikult.

Mida pead suurimaks õnnestumiseks?

Ma mõtlesin selle küsimuse peale eelnevalt vist kõige pikemalt, mille läbi seda õnnestumist defineerida. Ma arvan, et mul on endale nagu kõige rohkem rõõmu teinud kogukond. Tunne, et ma olen osa millestki. Saan ennast defineerida läbi ettevõtjate. 

Mul on tekkinud ellu rohkem inimesi, kes tegelevad sama valdkonnaga või, kes seisavad sageli silmitsi sarnaste probleemidega.  Ja erialaselt ka. See, et ma olen seda ka välja öelnud, et mis asja ma teen, on mu ellu toonud häid koostööpartnereid – alates arstidest kuni treeneriteni. Selline võrgustiku süsteem, millel tervishoid võiks aina rohkem baseeruda. 

Ja tõesti selline soe tunne, et inimesed elavad kaasa. Nii mõnigi on tegelikult öelnud, et ta on saanud inspiratsiooni, et ise hakata pihta või ka Loomeinkubaatorisse kandideerida. 

Mis sulle ettevõtte juures kõige rohkem rõõmu valmistab?

Mulle valmistab kõige rohkem rõõmu see, et ma saan nagu kogeda seda flow tunnet nii palju rohkem kui tavaliselt. Mul on praegu niimoodi graafik tehtud, et ma teen neli päeva nädalas oma tavavastuvõtte ja üks päev on mul nii-öelda ettevõtte päev, kus ma siis filmin, monteerin, uurin, kirjutan. Tabada ennast sellelt mõttelt, et mul on justkui vaba päev, aga ma olen väga  elevil sellest, mida ma saan sellel päeval teha. Saan teha seda, mida tõeliselt fännan – tuhnida teaduskirjanduses, teha mingeid kokkuvõtteid, teadmisi edasi anda, selle põhjal koostada video, see üles filmida, ära monteerida, üles panna ja siis pärast rattaga sõitma minna. See tekitabki laheda illusiooni, et me kõik saame luua elu või sellise töö, mida me tahame päriselt teha.

Millised on tulevikuplaanid?

Ma tahan väga, et sellest ressursirohkest hobiettevõttest kasvab välja minu põhiline sissetulekuallikas. Et see üleminek oleks järjest kiirem ja osakaal liiguks aina enam ettevõtte alla. Peamine fookus on aina rohkem ennast läbi selle ettevõtte rakendada. 

Kas füsioteraapia on ka selline valdkond, kus on vaja iseennast pidevalt harida ja olla kursis uute arengutega?

See on kindlasti nii, et teraapia ja üldse meditsiin – ta areneb nii kiiresti ja täna ei jää ka meie puutumata näiteks AI arengutest. Maailm muutubki nii kiirelt, et sa peadki olema järje peal. 

Mina enda tegemistes pean hästi oluliseks seda, et ma olen tõenduspõhine. See tähendab, et ma pean ennast ikkagi kursis hoidma sellega, mis teadusmaailmas toimub. Ja teisest küljest ma väga hindan just seda innovatsiooni – igasugustest digiasjadest ja videotest, kaugvisiitidest rääkimine on täiega minu teema. Aga see tähendab, et ma pean ka ise palju panustama, et sellega kaasas käia.

Oled lõpetanud Loomeinkubaatori inkubatsiooniprogrammi. Kuidas on läinud?

Tegelikult on hästi kiiresti läinud ja ütleme niimoodi, et mitu etappi on olnud. See algus oli hästi intensiivne kui toimusid baaskursused ja koolitused. Võrreldes sellega, et kui inimesed lähevad näiteks näitlejaks õppima, siis võetakse ta tükkideks lahti. Sa tuled mingi teadmisega, mis sa oled ja mis sa teed. Siis sa läbi koolitused ja saad aru, et see ei pruugi üldse nii olla. Võib-olla see ei ole üldse see, mida klient ootab või vajab. 

On väga tore oma asja ajada, aga selleks, et saavutada edu, on neid tegureid rohkem. Ja siis toimubki enda uuesti kokku panemine – alates sellest, mis bränd sa oled, keda sa siis esindad ja mida sa teha tahad. Kuni siis vaiksema perioodini kui ma sain aru, et need koolitused on läbi ja ma saan aru, et nüüd ei ole midagi teha – ma ei saa järgmisi samme teha enne, kui ma asju ära ei tee. Kuni siis selleni välja, et start on olemas ja ma olen valmis järgmisi samme tegema. Siis ongi päriselt vaja neid mentorlusi praktiliselt üks-ühele ja mitte enam teoreetiliselt. 

Vahepeal selles maailmas nii sees olles, tekib ikka täitsa hullu tunne, et sa oled kõigeks võimeline ja sa võiksid päevapealt selle palgatöö jätta ja ettevõtjaks hakata. On see siis mentor Kari Maripuu, kes paberi peal näitab, et siin ei ole midagi teha, hakka pihta. Või siis keegi teine, kes sinusse niivõrd palju usub.

Olles seal pilvedes ja tulles siis vahepeal maa peale tagasi ning mõtled, et äkki ei peaks nii palju riske võtma. Aga äge, et inimesed usuvad ja teoorias kõik need suured unistused ongi võimalikud. Need unistused koosnevad lihtsalt paljude väga pisikeste probleemide ületamisest. Siin on olnud supervõimalus koos teiste inkubantide, mentorite või konsultandiga abiga leida nendele lahendusi koos. Koos on ikka kergem küll.

Tutvu minuharjutused.ee tegemiste ja õppevideotega kodulehel.