Lõid kodu läikima ja vajusid rahulolevana diivanile. Veame kihla, et ühe olulise koha unustasid ikka kraamimata!

Kuigi kodu hoitakse korras ja prügi viiakse välja, siis inimesed unustavad tihti pühastada prügist oma arvuti.Foto: Shutterstock

Kui prügikast hakkab toas üle ääre ajama, siis vähegi korda armastav inimene viib jäätmed välja konteinerisse, mitte ei jää ootama prügisse uppumist. Samal ajal kasvab meil kodus salaja teinegi keskkonda saastav prügihunnik, mis ei anna endast märku haisu ega sodihunnikuna. Seda saasta toodame me netis surfates.

Netiprügi teema on tegelikult väga keeruline ja lai. Sellest räägitakse, aga tegelikult ei oska keegi kuidagi täpselt määratleda, mida tuleks muuta, et seda vähendada. Ja on väga palju neid inimesi, kes üldse ei teagi, et olemas on ka netiprügi.

Pole kahtlust, et internet muudab paljud igapäevased tehingud tõhusamaks ja selle jalajälg on traditsiooniliste tegevuste omast väiksem. Siiski ei tähenda see, et internet oleks keskkonnale täiesti kahjutu. Näiteks kulutab surfamine tohutult elektrit, kuid kui palju täpselt, on väga raske mõõta. 

Digitaalne tegevus tekitab kaks protsenti planeedi süsihappegaasist

Öeldakse, et digitaalne tegevus tekitab kaks protsenti planeedi CO2 heitkogusest. Meili saatmine, otsingumootorite kasutamine, andmete salvestamine, need kõik saastavad. 

Arvatakse, et umbes nelja aasta jooksul moodustab digitaalne saaste kolm kuni neli protsenti süsinikdioksiidi heitkogustest.

Näiteks energia, mida kasutame tüüpilise meili kirjutamiseks, ei ole kunagi kogu energia, mis selleks kulub. “Iga sõnumi taga on ju terve infrastruktuur, mis ei hõlma mitte ainult kirja kirjutaja kasutatavat elektrit, vaid ka energiat, mis kulub selle teabe salvestamiseks ja edastamiseks erinevate andmekeskuste kaudu,” rääkis EveryPay turundus ja partnerlussuhete spetsialist Keiti Kirt.

Näiteks selgub süsinikdioksiidi jalajälje eksperdi Mike Berners-Lee 2010. aastal kirjutatud  raamatust „How Bad are Bananas: The Carbon Footprint of Everything”, et keskmise rämpsposti jalajälg on võrdne 0,3 grammi süsinikdioksiidi heitkogustega (CO2). 

Pdf-fail võib toota 50 grammi süsihappegaasi

“Selle raamatu järgi on tavalise e-kirja jalajälg neli grammi CO2te, mis moodustab andmekeskuste ja arvutite energiakulu sõnumite saatmiseks, filtreerimiseks ja lugemiseks.” Samas manusega meili süsiniku jalajälg võib olla 50 grammi CO2te. Seda muidugi juhul, kui kirjale on näiteks lisatud pdf-failid. 

Nii ongi selge, et e-kirja saatmise mõju sõltub sellega kaasas olevate manuste kaalust, selle serveris olevast salvestusajast, aga ka adressaatide arvust. 

Kustuta kasutud ja vanad meilid

Seega tasub järgmisel korral kirja saates mõelda järgmistele asjadele: sihtige adressaate, puhastage oma meililistid ja kustutage manused kirjast, millele vastate.

Optimeerige edastatavate failide suurust või veel parem, manuste saatmise asemel kasutage linke, suunamisi ja muid digitaalseid vahendeid. 

Näiteks võiks pdf arve asemel saata hoopis makselingi, mis suunab otse eeltäidetud maksevormile.

Lisaks tasub kindlasti regulaarselt puhastada oma postkasti ja loobuda teid mitte huvitavatest kirjadest. 

Erinevad ettevõtted annavad netiprügi vähendamiseks ka oma panuse. Üks neist on ka EveryPay, kes aitab näiteks ettevõtetel vähendada netiprügi kogust makselingi LinkPay kasutamise kaudu. Selle kasutamiseks ei ole vaja kaarditerminali või muud makseseadet, piisab vaid võimalusest anda kliendile makselink. 

Nii saab vältida ka tüütu PDF arve saatmist. 

LinkPay makselingi võib panna näiteks oma kodulehele, saata e-mailis, sõnumis, chatis, arvel või trükkida kasvõi QR-koodina. Kliendil pole aga vaja teha muud,vajutada arve lingile, kus ta saab valida endale sobiva makseviisi. 
Rohkem saad LinkPay kohta teada siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Ärigeeniuse uudiskiri toob Sinuni valiku nädala olulisematest äriteemadest, põnevad persoonilood ja ekspertide soovitused. Telli siit!