Aastal 2011 kuulsin esimest korda PAYT (pay-as-you-through) süsteemist ja olin õhinas, et linnaosavalitsus, kus töötasin, võiks olla üks esimesi, kus süsteemi toimivust katsetada. Nüüd 13 aastat hiljem jäätmereformi väljatöötamiskavatsust lugedes on hea näha, et riigil on ambitsiooni olemasolevat jäätmekäitlussüsteemi korralikult muuta ja kohalikel omavalitsustel tahet liikuda lahenduseni, kus “saastaja maksab” printsiip võib tõepoolest rakenduda.
PAYT süsteemi loogika seisneb selles, et jäätmevaldaja maksab täpselt nii palju, kui palju ta jäätmeid üle annab – jäätmed kaalutakse kogumisel.
Pikalt on olnud kriitikat, et hinnastamise mudeli järgi makstakse konteineri suuruse alusel, olenemata sellest, kui täis või tühi konteiner on. Inimlikus vaates tekitab see vastuolu: tubli sorteerija, kelle segaolmejäätmete konteinerist vaatab vastu peaaegu tühjus, maksab sama palju kui naaber, kes üritab veel kaanelegi litsudes oma konteinerisse võimalikult palju jäätmeid ära mahutada.
Väljatöötamiskavatsus näeb ette ka segaolmejäätmete käitlustasude tõusu, mistap hakkavad oma jäätmete äraveo eest maksma rohkem ka need, kes ei soostu segaolmejäätmetest muid jäätmeliike eraldama.
Liigiti kogumine tagab tulevikus kokkuhoiu
Kui meedias saab rohkem tähelepanu jäätmereformi mõju elanikkonnale, repliikidega, et “jube palju konteinereid on vaja maja juurde panna” või et “asi läheb kõigile palju keerukamaks”, siis nüüd peaksid oma fookust kohandama ka ettevõtjad, kes seni on jäätmete sorteerimise lahendustele ja sellega kaasnevatele kuludele eelarves pigem vähem tähelepanu osutanud.
Jäätmete tekkekogus on otsene mõõdik sellest, kui efektiivselt ettevõte oma sisendmaterjalidega ringi käib. Mida rohkem jäätmeid tekib, seda suurem raiskamine protsessis toimub.
Väljatöötamiskavatsuses nähakse ette nii märkimisväärne ladestustasu tõus kui ka saastetasu lisandumine jäätmete põletusele. Kui ettevõtja näeb käitlustasude tõusus suurt probleemi oma ettevõtte kasumlikkusele, siis on viimane aeg üle vaadata oma tootmisprotsessid ja tegevused. Tuleb tuvastada nii protsessis raiskamise kohad kui ka võimalused jäätmeid liigiti koguda ning seeläbi soodsamalt ära anda.
Küll uued lahendused käitluses ka järgi tulevad
Kui väärtuslik materjal ei ole segaolmejäätmetest eraldi kogutud, siis võimalused seda hiljem teha on ebamõistlikult suure kuluga. Olgu materjalide eraldamise tehnoloogia kui tahes hea, ei pruugi materjali kvaliteet olla ka peale sorteerimist piisav, et seda uuesti kasutada või ümber töödelda, kui see on kogutud segamini kassiliiva ja biojäätmetega.
Kui liigiti kogumine korralikult rakendub, siis avaneb nii statistikas kui ka reaalsuses selgem pilt sellest, millised materjalid tegelikult turul olemas on. Kahjuks antakse ka tööstusjäätmeid suures koguses segaolmejäätmete nime all ära odavama hinna tõttu. Uue info baasil on juba võimalik analüüsida, kas ja milliseid käitluslahendusi on mõistlik Eestisse looma hakata.
Üks on kindel: kõikidele jäätmeliikidele ei ole majanduslikult rentaabel käitlusvõimekust Eestisse luua, sest mahud on lihtsalt liialt väikesed. Ainuke jäätmeliik, mida Eestis on tõesti küllaldaselt, on põlevkivitööstuse jäätmed, millele Ragn-Sells on juba innovaatilist käitluslahendust loomas.
Fookus tuleb viia jäätmete tekkelt ringsete toodete ja teenuste poole
Siiski ainult jäätmete liigiti kogumine, käitlemine ja materjali uuesti toodetes kasutamine ei loo ringsemat majandusmudelit. Vaja on liikuda selle poole, et me kasutaksime esmast toorainet võimalikult vähe, selle asemele kasutaksime olemasolevat materjali targalt uuesti ning hoiaksime toodetes võimalikult kaua. Jäätmed on juba tagajärg – me peame viima oma fookuse tekkepõhjuse suunas.
Selleks, et liikuda ringmajanduse poole, on tarvis, et regulatsioonide poolelt tuleks tugevamat survet süsteemi eri osalistele ja tõukamise juurde ka toetusmeetmeid. Oluline on seada finantsmeetmeid, mis looksid ringlusse võetavale materjalile soodsama turusituatsiooni.
Täna on teisene tooraine tihtipeale kallim ja seega ei leia kasutust majanduslikel põhjustel. Seega on vaja regulatsioonide kaudu mõjutada ettevõtteid kasutama toodetes rohkem taaskasutatud materjale ja suunata turu pakkumist ja nõudlust. Selleks, et meil oleks materjali, mida uuesti kasutusse võtta, suunatakse väljatöötamiskavatsuses erinevate pakendiaktsiisi tasemetega kasutama materjale, mida on võimalik lihtsasti ümber töödelda ja mille keskkonna jalajälg oleks väiksem.
Ringmajandus toob uue lähenemise toodetele ja teenustele
Kuid kõige olulisem on vähendada jäätmete teket ja seda saame teha toodete ja teenuste disaini kaudu: saame luua eeldusi toodete parandamiseks ja elementide või osade uuendamiseks – seeläbi hoiame tooteid pikemalt töös.
Asjade parandamiskultuur on meil vahepeal toodete lihtsa kättesaadavuse tõttu ununenud. On häid näiteid riikidest, kus on alandatud makse teenustele, mis toetavad toodete parandamist, seeläbi on parandamiskultuur hoogustunud ja vajadus uute toodete järele vähenenud.
Kui nüüd igaüks meist mõtleks, kui mitu korda aastas ta kasutab kuuris seisvat elektrilist hekilõikurit, siis vahest oleks tal mõistlikum seda hoopis laenutada või naabritega jagada. Ringmajandus toob kaasa ka uusi teenuseliike, nagu asjade jagamis- või laenutusplatvormid. Sellised teenused peaksid vähendama vajadust omada igaühel paljusid tooteid – seeläbi väheneb ka esmaste ressursside kasutus.
Ringmajandus vastupidiselt tänasele lineaarmajandusele nõuab turuosalistelt palju enam koostööd. Ühe protsessi jääde võib olla teisele sisendmaterjal. Ühe ettevõtte teenus võib osutuda teise toote eluea pikendamise eelduseks. Ühe vana on teise uus. Ainult jäätmereform meid ringmajandava Eestini ei vii, aga oluline samm muutuseks on astutud.
