Digitaliseerimisega mittetegelemine ja selle edasilükkamine toodab kahju. Täpselt nagu ettevõtted vajavad tootlikkuse suurendamiseks investeeringuid nii inimestesse kui seadmetesse, vajavad riik ja ettevõtted rutiinseid investeeringuid infotehnoloogilistesse lahendustesse. “Vastasel juhul oleme kõik kaotajad,” räägib Njordlaw’ IT õiguse valdkonnajuht Liisi Jürgen.
Riigi digitaliseerimine on Eestis olnud teadlik. Paljuski teerajajana oleme teinud valearvestusi ja vigu. Kuid vigade tegemine maksab vähem kui mittetegemine. Erasektoris toimunuga või õigemini seal toimumata osas ei saa me rahul olla. Kui ettevõtte kõigi digitaliseeritum osakond on raamatupidamine ja digitaalsuse all mõistame jätkuvalt fakti, et faksi ja paberposti asendab e-post ning digiallkirjastamine ja autentimine on innovatsioon, siis oleme ikka veel 20 aasta taguses ajas ja küsimus on, et millega vahepeal tegeletud on?
Protsess peab looma uut väärtust
“Vahel võib tunduda, et digitaliseerimisest räägitakse, kuna tegu on trendika teemaga ning iga ettevõtte juht või poliitik peab ju ometi ajaga kaasas käima. Samas ei saa digitaliseerimisest tulenev kasu olla ainult see, et mingi teenus või toode on digitaliseeritud,” sõnab Jürgen. “See protsess peab looma uut väärtust – on see siis inimtööjõu kokkuhoid, inimvigade elimineerimine, protsesside kiirendamine või täiesti uue funktsiooni loomine, mida analoogmaailmas ei olegi võimalik teha.”
Vajalike investeeringute mittetegemine toob kaasa kaks püsivat probleemi. “Esiteks, suurema tulukuse või lausa kasumi teenimise võimaluse kao. Teiseks, nii püsikulude kui ka mingil hetkel vajalike investeeringutega seotud kulude pideva suurenemise või tegemata muudatuste korraga tegemise vajaduse, mis tähendab kulutusi nii IT-infrastruktuurile kui ka inimestele,” toob Jürgen välja.
Strateegilised uuendused
Vähe räägitakse kahjust, mis tekib, kui me ei tegele mõtestatult strateegiliste digiuuenduste loomisega. Digitaliseerimine ei tähenda esmajoones alati kolimist pabermaailmast online-maailma, vaid ka digitaalsete lahenduste uuendamist ja väljavahetamist paremate, kiiremate ja turvalisemate lahendustega. “Saksamaal on leidnud kritiseerimist lahendused, kus kodanik saab andmed ametiasutusele esitada elektrooniliselt, aga süsteem ei võimalda ametnikul nimetatud andmetega vajalikke toiminguid teha muudmoodi kui printida samad andmed välja ja sisestada uuesti teise süsteemi,” märgib Jürgen.
“See on hea näide demonstreerimaks, et lahendus, mis võis tunduda uuenduslik 20 aastat tagasi, vajab ajakohastamist ning vajalike täienduste pidev edasilükkamine ei võimalda täita neid eesmärke, milleks protsessi digitaliseerimine üldse ette võeti,” ütleb Jürgen. Teisalt on arendustega seotud hinnad ajas samamoodi kasvava trendiga nagu igal pool mujal. “Seega saab organisatsioon kahju topelt: poolik digitaliseerimine ei vähenda muresid, mille pärast üldse uuendusi loodi, ja teisalt tuleb mingil hetkel vältimatuks muutunud kulu ikkagi ära teha juba kallima hinnaga.”
Valed signaalid
Edasilükatud investeeringute valguses annab organisatsioon valesid signaale oma töötajatele: nimelt olemasolevad töötajad ei harju uuendustega ning uusi innovatsioonile avatud töötajaid on võimatu leida. Olematu IT-süsteemiga ning tehniliste ja organisatsiooniliste meetmeteta küberründe alla jäänud ettevõte saab süüdistada töö halvamises kurikaelade asemel enda tegematajätmisi. “Sama kehtib, kui näiteks müügiosakond ja tootmine ei tea üksteise võimekusest ning hilinemises tootmine suudab luua tööd vaid juriidilisele osakonnale,” sõnab Jürgen. “Vähetähtsaks ei saa pidada ka olukorda, kus protsessid on hakitud, vigade hulk suur ja tööga on hõlmatud inimesed, keda saaks tööjõupuuduse olukorras suunata tegema ülesandeid, millega masin (veel) hakkama ei saa.”
Kahju, mis mõjutab meid kõiki
Nii nagu tootmises räägitakse tootlikkuse tõstmisel vajalikest investeeringutest, nii on ka digivaldkonnas – kui ettevõte ei suuda kokku koguda tellimusi oma klientidelt või liigutada efektiivselt infot eri osakondade vahel või töötajad on hõivatud eelmise näite najal sisulise töö asemel andmete ümber tippimisega, siis seegi toodab kahju kasvõi saamata jäänud tulu näol. See kahju kandub üle kogu ühiskonnale – väiksem kasum tähendab väiksemaid töötasusid, väiksemaid dividende ja vähem makstud makse riigile. Seega ei ole digitaalne võlg ja sellest tulenev saamata jäänud tulu pelgalt ettevõtte enda mure, vaid mõjutab meid kõiki.
