Veebruari artiklis rääkisime USA kohtuasjast, mis käsitleb MetaBirkini NFT-de müümisega tekitatud eksklusiivsete käekottide tootja BIRKIN kaubamärgi võimalikku rikkumist. Tänaseks on esimese tasandi kohtu otsus teada.
NJORD Advokaadibüroo vandeadvokaat Karolina Ullman räägib sellest täpsemalt.
Nimelt leidis kohus, et MetaBirkin rikub Hermèsile kuuluvat kaubamärki BIRKIN, ning mitteasendatav vara (NFT – non-fungible tokens), mis sisaldab tuntud kujundust koos loominguliste lisaelementidega (nt sarved või pikad värvilised karvad), ei liigitu kaitsmist vääriva kunsti loomingu alla.
Otsuse langetamisel küsis kohus samu küsimusi, mida ta oleks küsinud rikkumisjuhtumite puhul reaalses maailmas, nagu: kas tarbija tõenäoliselt võib eksida NFT päritolu suhtes? Vastus oli jah. Antud juhul oli NFT disain sama päris Birkini käekotiga (kuigi lisaelementidega), NFT nimi oli MetaBirkin ja neid müüdi MetaBirkini-nimelise domeeni alt.
“Aga käekott BIRKIN on asi, mis eksisteerib päris maailmas ja MetaBirkinit ei saa puudutada. See kõik viis aga selleni, et teos (MetaBirkin kui NFT) eksitab tarbijaid selgesõnaliselt teose päritolu või sisu osas,” selgitab Ullman.
Mängu tuli kaubamärgi kasutamine
See on kaubamärkide aspekt, millele inimesed sageli ei mõtle. Kaubamärgid tekkisid vajadusest, et anda teada toote või teenuse päritolust. See kõik sai alguse eelajaloolisel ajal, kui pottsepad panid oma keraamikale isikliku markeeringu. “Kaubamärke käsitlevad kirjalikud seadused kehtestati 19. sajandi lõpus ja esimene registreeritud kaubamärk oli Tšehhi õlle kaubamärk PILSNER aastast 1859,” toob Ullman välja.
Digitaalne kunst – NFT
Siinkohal on uueks elemendiks see, et NFT ei ole asi ega teenus reaalses käegakatsutavas maailmas, vaid nullide ja ühtede jada, mis muudavad selle ainulaadseks “pildiks”, mida saab digitaalses metaversumis nautida ja mida ei saa kopeerida.
Kuna NFT-de väljalaskmises ja müügis liigub raha, müüvad suured rahvusvahelised moemajad esemeid ka NFT-dena digireaalsuses, mistõttu on oma intellektuaalomandi õiguskaitse oluline ka seal.
Samal ajal on ka paljud kunstnikud leidnud, et digitaalse kunsti loomine ja müümine NFT-na on tulus. Varem ei olnud digitaalset kunsti võimalik kaitsta, kuna koopia oleks võrdne originaaliga.
Reaalses maailmas on intellektuaalomandit kaitsvad seadused ja kohtupraktika eksisteerinud juba sajandeid. Aga millised seadused ja reeglid kehtivad digitaalses metaversumis?
“Seda me veel ei tea, kuid see kohtuasi näitab, et digimaailmas kohtuasju lahendades rakendavad kohtunikud samu põhimõtteid, mis reaalses maailmas. Mind see ei üllata – aga sind?” küsib Ullman.
