Kas nüüd on käes aeg, mil võime osa tööülesannetest usaldada täielikult digitaalsetele abilistele ning keskenduda rohkem loometööle ning uute ideede genereerimisele? Sisustusmaailma digitaliseeriva iduettevõtte OCCO rahvusvahelise koostöö juht Ljuboff Kazakov arutleb selle üle, kuidas toita ja panna oma kasuks tööle hübriidmaailm, kus targad lahendused teevad meie töö- ja igapäevaelu lihtsamaks.
Digitaliseerimine avab uusi uksi ja pakub inimestele innovatiivseid tööriistu ja lahendusi – olgu selleks lihtsalt võimekus lahendada ülesandeid kiiremini kui käsitsi tehes või siis pakkudes võimalusi mõelda kastist välja. Meie OCCOs aitame tehisintellekti abil sisearhitektide tööd lihtsustada, säästes nende väärtuslikku aega, millest arvestatav osa kulub toodete leidmisele, hinnapäringute tegemisele ja mitmete mööblitootjatega suhtlemisele.
OCCO digitaalne platvorm aga teeb selle osa tööst nende eest ära ning säästab sisearhitektidele keskmiselt 27% tööle kuluvast ajast. Seega jääb neil rohkem aega loomingule pühendumiseks ning veelgi rohkemate kastist väljas ideede teostamiseks.
Meeletu aja kokkuhoid
Digitaliseerimise mõte ongi eelkõige muuta kõiksuguseid protsesse mugavamaks ja kiiremaks. See tähendab aja kokkuhoidu, mis annab inimestele võimaluse tegeleda rohkem loomingulise tööga – näiteks annab lisaaega mõtestamaks lahti, kuidas erinevad protsessid meie ümber üldse toimivad.
Selline aeg loovuseks on omakorda tõeline kasvulava uute ideede sünniks. Kui varem kulus vähemalt 50 protsenti tööajast erinevate individuaalsete ülesannete täitmiseks, siis digitaliseerumine kiirendab kõike seda ning nii jääbki rohkem aega tegelemaks loominguliste ülesannetega.
Lisaks võib digimaailm assisteerida loomeinimesi uute ideede genereerimisel. Näiteks moevaldkonnas töötavad disainerid võivad visandamise käigus oma mõttemallidesse kinni jääda. Sellest vabanemiseks on loodud programm “Design by Analogy”, mis pakub kunstniku visandit nähes uue lahenduse kasutades mõningaid disaineri loodud tunnusjooni päästmaks kunstnikku nii oma mõtetesse kinni jäämisest.
Samamoodi on digitaliseerumisest abi saanud ka muusikud. Näiteks kasutas USA helilooja David Cope muusikat luues arvutiprogramme, et leida väljapääs ummikseisust, kuhu ta oma loominguga oli jõudnud. Cope sisestas arvutiprogrammi oma muusikalised käigud, lasi programmil seda kuulata ning pakkuda sellest tulenevalt uusi lahendusi, ilma et muutuks žanr või liiguks eemale helilooja senisest käekirjast. Nii võimaldab digitaalne abimees kiiremini ka loomingut nõudvate töödega edasi liikuda.
Arvutimängud laste käes polegi saatanast?
Digitaliseerumisest rääkides ei saa me ümber lastest ja teismelistest. Kui palju on räägitud sellest, et nad veedavad liiga palju aega ekraanide ees. Mitmed uuringud näitavad samas, et videomänge mängivad lapsed on väga oskuslikud ning loomingulised. Mängud käivitavad ajus seoseid ning toidavad meie loovust erinevate ülesanne elluviimisel.
See ei tähenda muidugi kohe, et võiksime erinevaid digitaalseid lahendusi kasutada üleliia. On üldtuntud teadmine, et kui midagi saab liiga palju, siis ei ole see enam hea. Kogu tehnoloogia jätkuva juurdevoolu juures on vajalik säilitada oskus iseseisvalt mõelda.
Oluline on leida kuldne kesktee ning sellele tasub tähelepanu pöörata ka koolis. Koolis tuleb õpetada, et elu hübriidmaailmas ei ole ainult elu digitaalses maailmas ja vastupidi. Inimeseks õppimine ei ole tulevikus enam nii iseenesest mõistetav, kui see oli varem – aina rohkem tuleb tähelepanu pöörata, kuidas panna omavahel tööle inimintellekt (HI – Human Intelligence) ning tehisintellekt (AI – Artificial Intelligence).
Hollandis on ringlemas reklaam, kus tehisintellekt tänab inimest, kes on ta välja töötanud, sest ilma ideeta ei ole ka tehiskaaslast olemas. Inimesed ehitavad ja loovad tehnoloogilisi abimehi ning kontrollivad infot, mida kogume. Selleks ongi vaja loovust, sest ilma loovuseta ei olekski meil neid digirevolutsiooni teinud seadmeid. Ja seda arvutid ise välja mõelda ei suuda – selleks on vaja loojalt impulssi.
Tervisekriis muutis isegi eakamad digiusku
Digitaliseerumise puhul on kõige suurem hirm seotud teadmatusega. Aga mida rohkem on meil infot, seda vähem me digitaliseerumisega kaasnevaid muutusi pelgame.
Väga suur muutus on toimunud viimase paari aastaga, mil Covid inimesed kodudesse sulges. Ka vanemad inimesed, kes tehnoloogiat naljalt omaks ei võtnud, pidid oma lähedastega suhtlemiseks hakkama kasutama digitaalseid lahendusi.
Kodukontorite periood tutvustas uusi võimalusi ka neile, kes digirevolutsiooni seni pelgasid. Muutus on olnud positiivne. Olgu selleks kas või teadmine, et päriselt ongi võimalik kodukontoris töötada ning veenduti, et iga koosoleku jaoks ei peagi silmast silma kohtuma, vaid piisab kiirest online-koosolekust, mis säästab aega.
Muidugi ei tähenda digimaailma võidukäik seda, et generatsioonide vahelised erinevused oleksid seljatatud, kuid suur samm edasi on astutud. Üha enam inimesi mõistab, et digitaliseerumise abil tekkinud hübriidmaailmal on positiivne mõju sellele, kuidas me töötame ja mida täpselt teeme.
