Easõbralik linn poeb Eestisse: Põhjamaade eksperdid selgitavad, mida see tähendama peaks

Oslos võeti kasutusele roosade busside süsteem, mis on sealne vanusesõbralik transport, mis toimib nõudepõhiselt. See on inspireerinud mitmeid teisi transpordimudeleid üle Norra.Foto: Ruter/Thomas Ekström

Meie vananevas ühiskonnas on üha olulisem pöörata tähelepanu sellele, et kõik tunneksid end neid ümbritsevas keskkonnas hästi. Nii on Põhjamaad võtnud eesmärgiks luua kõigile inimestele sobilik vanusesõbralik kogukond. Eksperdid Eestist, Norrast ja Rootsist selgitavad, mida see täpselt tähendab. 

“Vanuse- või easõbralik linn ja kogukond (Age Friendly City/Community – toim.) on selline paik, kus sõltumata vanusest on kõigil inimestel võimalik elada, töötada ja end teostada,” tutvustab linnaplaneerija ja Taltechi Tartu kolledži inseneriteaduskonna vanemteadur Sirle Salmistu kõnealust kontseptsiooni. Teisisõnu on nendes vananemist toetavates paikades hea elada.  

Ekspertide sõnul on easõbraliku kogukonna mõte olla elukaareülene ehk see hõlmab kõiki inimesi, sõltumata vanusest. Ometi on fookus rohkem vanemaealistel, üle 65-aastastel, sest neil on ühiskonnas sageli nõrk või olematu kõlapind ja nende arvamus jääb pahatihti tagaplaanile. “Kuid kui levinud mõtet üldistada, siis kui miski sobib nii lastele kui vanemaealistele, siis see sobib ka kõigile teistele. Näiteks on “8-80 linnade” kontseptsioon põhimõtteliselt samaväärne mõiste kui easõbralik linn,” selgitab Salmistu.

See omakorda eeldab ligipääsetavat ja toetavat linnaruumi, sotsiaalset läbikäimist võimaldavat keskkonda ning kättesaadavaid ja vajalikke teenuseid. 

Hea näide on Norra, kus easõbraliku keskkonna loomine on riiklikul tasandil oluline. Näiteks on see osa riiklikust reformist „Kogukond ja iseseisvus – ela turvaliselt kodus”. 2023. aasta lõpuks oli Norras vanusesõbraliku kogukonna võrgustikuga liitunud 216 kohalikku omavalitsust.

Linnad ja kogukonnad on selle arengu peamised tõukejõud. Lisaks on sellesse arendusse kaasatud ka vabatahtlikud, kohalikud ettevõtted, organisatsioonid jne. Tegemist on sektoritevahelise koostööga. Vanusesõbralikud projektid keskenduvad eluasemele, transpordilahendustele, õuealadele ja erinevatele tegevustele, mis kõik võimaldavad vanematel inimestel võimalikult kaua kodus elada ning olla kaasatud ja aktiivsed oma kohalikes kogukondades.

“Oluline on kaasata sellesse arengusse vanemaealisi, seega töötame välja poliitikad ja algatused, mis kajastavad nende vajadusi ja soove. Digitaalsuse suurenemise tõttu on oluline ka see, kuidas me eakatega suhtleme,” ütleb Anne Berit Rafoss. Eakasõbraliku Norra keskuse projektijuht. „Oluline on mõelda, kuidas kaasame vanemaealisi digimaailma, et nad saaksid juurdepääsu nende jaoks olulisele teabele,” lisab Rafoss.

Põhjamaades mitu head eeskuju

Selleks, et saada ametlikult vanusesõbralikuks linnaks, tuleb liituda Maailma Terviseorganisatsiooni WHO võrgustikuga Global Network for Age-friendly Cities and Communities (AFCC). Tegemist on 2010. aastal loodud vanusesõbraliku linna ja kogukonna võrgustikuga, mille eesmärk on edendada koostööd. 

“Easõbralik” tähendab eakate ja vananeva elanikkonna heaolu, tervise ja iseseisvuse edendamist, kuid samal ajal linnade ja kogukondade muutmist kõigi jaoks elamisväärsemaks.  “Omavalitsuste liikmelisus põhineb WHO tõenduspõhisel lähenemisviisil teadlaste panusega, mis on kombineeritud maailma 33 suurema linna ja suurlinnapiirkonna ning nende eakate elanike kogemustega,” täpsustab Matsson.

Heaks eeskujuks on siin 2016. aastal võrgustikuga liitunud Uppsala ja 2015. aastal liitunud Göteborg. 

Uppsala eakasõbraliku keskkonna koordinaatori Kenny Janssoni sõnul püüab omavalitsus võrgustiku liikmena muuta linna samm-sammult vanusesõbralikumaks elukohaks. “Seda tööd kontrollib ja struktureerib konkreetne tegevuskava, mille elluviimise eest vastutab kogu omavalitsus. Samuti teeb vald koostööd kohalike pensionäride organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja ettevõtlusega,” tutvustab Jansson. 

Eakasõbraliku Göteborgi arendusjuhi Emma Matssoni sõnul on võrgustikuga liitumise otsuse taustaks Göteborgi rahvastiku vananemine ja 65+ aastaste inimeste arvu tõus. “Linn kasvab samuti kiiresti ning linnaplaneerimise easõbralik perspektiiv võib aidata rohkematel eakatel mitte ainult iseseisvaks, vaid ka ühiskonnas aktiivsemaks jääda,” räägib Matsson ja lisab, et vanusesõbralik linn on kasulik tegelikult igas vanuses inimestele.

Matssoni sõnul seisneb peamine töö linna sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kujundamises ja korrastamises, et edendada turvalisust, tervist ja osalemist kõikides eluetappides. “See põhineb eakate osalusel ja strateegilistel osalejatel Göteborgi kavandamisel ja kohandamisel vananeva elanikkonnaga,” lisab Matsson.

Ta kirjeldab, kuidas Göteborgis peetakse kinni tegevuskavast, mis hõlmab tegevust 16 fookusvaldkonnas, näiteks liikuvus, eluase, sotsiaalne kaasatus, teave ja side, linnakeskkond ja kogukonna toetus. “Chatty-pingid on üks neist tegevustest,” täpsustab Matsson. 

Põlvkondi ühendavad mängud

Tulles tagasi Norra juurde, võib nende “Generatsioonide mänge” kindlasti pidada üheks nende edulooks. “See on füüsiline ja mänguline põlvkondadevaheline üritus, mis on spetsiaalselt loodud erinevate põlvkondade kokkuviimiseks,” kirjeldab Rafoss.

“Generatsioonide mängude” loomise peamine põhjus on see, et noored ja vanad inimesed ei suhtle enam nii palju kui varem. “Meil ei ole ühiskonnas selliseid loomulikke kohtumispaiku,” ütleb Rafoss. ““Generatsioonide mängud” on seega suurepärane võimalus eri vanuses inimesi kokku tuua. See annab lastele, täiskasvanutele ja vanematele inimestele põhjuse kokku tulla, lõbutseda ja olla füüsiliselt aktiivne.”

Tänu “Generatsioonide mängude” populaarsusele on murtud müüte ka teiste vanuserühmade, nii noorte kui vanade, kohta. “Kui 10-aastane laps näeb oma vanaisa mängimas, saab ta aru, et ka vanem inimene võib olla väga heas vormis ja võib-olla paneb see noore isegi oma nutiseadmest loobuma ja teistega koos midagi ette võtma,” kirjeldab Rafoss. 

Lisaks “Generatsioonide mängudele” on kõik vanuserühmad kaasatud mitmetes omavalitsustes väga erinevatesse ühistegevustesse. “Mõnes kohas õpetavad nooremad inimesed oma vanematele arvuti kasutamist ja digitaliseerimist,” ütleb Rafoss. “Samas annavad vanemad inimesed oma ajalooteadmisi noortele edasi, rääkides enda minevikust. On palju tegevusi, mida nad koos ette võtavad.”

Ka Eesti võiks võrgustikuga liituda

Kuigi Eestis pole ükski linn ega omavalitsus WHO vastava võrgustikuga liitunud ega siin kohalikke sellenimelisi võrgustikke moodustanud, on Salmistu kinnitusel rõõm tõdeda, et Põhjamaade linnade näited, mida konverentsil üksteisega jagati, on meil juba mitmel pool kasutusel. “Näiteks vanemaealiste kukkumisennetusprogramm, eakate nõukojad või esindused, seenioride päevad või festivalid, rääkimata päevakeskuste huvitegevustest, samuti on meil sõnastatud vanusesõbraliku Eesti põhimõtted,” loetleb ta.

Üha rohkem lahendatakse ka ligipääsetavuse küsimusi, samuti kombatakse tervislikke eluviise soodustava avaliku ruumi teemasid. Seega on Eestis eraldiseisvaid lahendusi ja sekkumisi, kuid terviklikust lähenemisest jääb veel puudu. Salmistu toob välja, et Eestis vajaks mõtteviisi muutust ja normaliseerumist ka vananemisse ja vanemaelistesse suhtumine. 

“Meie ühiskond on laiemalt üpris noorusekeskne. Kui tehakse ruumiotsuseid, siis kas ikka arvestatakse kõikide ühiskonnaliikmete vajadusi? Või kui tehakse andmepõhiseid otsuseid, siis kas meil on selliseid andmeid, mis neid võimaldaks teha? Väidan, et sageli vanemaealiste vajadusi ja neid puudutavaid andmeid me ei kasuta, sest neid lihtsalt ei ole või pole need piisavad või me ignoreerime neid,” tõdeb Salmistu.

“Võrgustikuga liitumine on tasuta, kuid olete kohustatud järgima WHO poolt määratletud protsessi, mis koosneb baashinnangust, mis antakse tegevuskavale ja selle elluviimisele. Sellele järgneb järelkontroll ja ülevaatamine ehk eakate kaasamine ja koostöö töösse,” julgustab Jansson Eesti omavalitsusi AFCC võrgustikuga liituma. 

Hiljuti tekkis Janssonil Kopenhaagenis toimunud konverentsil “Vanusesõbralikud linnad Põhjamaades” võimalus suhelda ka Balti riikide esindajatega, kust jäi tema sõnul kõlama, et seoses vananeva elanikkonnaga seisame silmitsi samade väljakutsete ja võimalustega. 

Kuivõrd ka Eesti rahvastik vananeb vääramatus tempos ning teema aktuaalsus aina tõuseb, siis võiks Salmistu sõnul kohaliku omavalitsuse juures tegutsev easõbraliku linna koordinaator  aidata neile teemadele terviklikult, süstemaatiliselt ja fokuseeritult läheneda. “Koordinaator kureerib tegevusi ja programme, mis on seotud kõikide linnaarengu valdkondadega ega kuulu ühegi osakonna alla,” sõnab Salmistu. Just sellised koordinaatorid on teiste Põhjamaade omavalitsuste juures. 

Samuti on mõistlik, et linnadel on easõbralikkuse strateegiad ja tegevuskavad, mis sisaldavad nii lühiajalisi ehk kiireid tegevusi kui ka aeganõudvamaid programme. Kindlasti tuleb aru saada ka sellest, et kõik ei pea ilmtingimata palju maksma. “Mõned lahendused on kinni vaid tahtmises ja ümbermõtestamises.”

Veel üks mõte, mis leidis Kopenhaagenis toimunud konverentsil kinnitust ja mida tuleks ka Eestis analüüsida ja rakendada, on vanemaealiste liikuvus- ja transpordi küsimused. Põhjamaades on levinud nn nõudepõhine või seenioride transport, mis vääriks ka Eestis rakendamist või jätkuvalt proovimist. “Meil on küll sotsiaaltransport, aga see on hoopis midagi muud. Lisaks bussijuhtide koolitusprogrammid, mis tõstavad märkimisväärselt nende empaatiat erinevate võimetega klientide osas ja parandavad kasutajakogemust,” selgitab Salmistu.

Kuidas luua vanusesõbralikku linnaruumi?

Selleks, et luua vanusesõbralik linnaruum, tuleks alustuseks teha tööd empaatia ja teadlikkuse tõstmisega selles osas, mis loob lahendusi igas vanuses ning võimetega kasutajagruppidele, arvestades nende vajadusi. “Tuleb teadlikult kasutada universaalse disaini printsiipe. Ühtlasi tuleb mõelda, kes ja kuidas seda ruumi saaksid kasutada. Mis on mõnele ruumi kasutamiseks hädavajalik, on teisele lihtsalt hea ja mugav, kasu saavad aga kokkuvõttes praktiliselt kõik,” tutvustab Salmistu esimesi samme. 

Salmistu ja teiste ekspertidega rääkides koorub välja, et oluline on algusest lõpuni läbi mõelda kõik lahendused, et vältida hilisemaid kohandusi ja hoida kokku ressursse. “See ei tähenda, et unikaalseid, erilisi, huvitavaid või spetsiifilisi lahendusi ei saaks teha. Vastupidi, see ongi väljakutse ruumi kujundajale, kuidas seda saavutada,” ütleb Salmistu. 

Avaliku ruumi puhul tuleb tema sõnul silmas pidada, et kõigil on õigus ning õigustatud ootus seda ruumi kasutada, mis tähendab, et me peaksimegi ruumi looma kõigi vajadusi arvesse võttes. Just nii saavad tekkida põlvkondadeülesed või vanuseneutraalsed ruumid. 

Kuigi vanemaealised on sageli kõige tihedamad avaliku ruumi kasutajad, eriti oma naabruskonnas, jääb sageli just nende arvamus ruumi kujundamisel kuulmata. “Meie Norras oleme need vanusesõbralikud paigad loonud koostöös eakatega, et nad saaksid öelda, mis on nende endi jaoks tähtis,” toonitab Rafoss eakate kaasamise olulisust. 

“Lisaks tuleb ruumi luues mõelda ka selle elueale ja hooldusküsimustele, sest sageli kipuvad olema just need takistuseks ruumi kasutamisel,” tutvustab Salmistu. Ta toob näitena jalgteede seisukorra ja kvaliteedi – jalgteest ei ole mingit kasu, kui selle kvaliteet on nii kehv, et seda pole näiteks kukkumisohu tõttu kõigil võimalik iseseisvalt kasutada.

Salmistu toonitab, et erinevad uuringud toovad välja, et easõbralikkuse edukuse võti on koosloomine. “Seda praktikat on Eestis veel väga vähe.”

Kellele neid võrgustikke ikka vaja on!

Üks teema, mis on Salmistul hinge peal, on selgitamine, milleks neid igasuguseid võrgustikke ja koostööplatvorme ikkagi vaja on. Levib ju arvamus, et need pole midagi muud kui peene loosungiga kaunistatud turundusprojektid. “Linnadele, mis rahvastiku vananemise küsimusi oluliseks peavad, on see väga väärtuslik kogemuste vahetamise, peegeldamise ning inspiratsiooni leidmise koht. Ka see on rikastav, kui leiad end mõttelt, et oledki juba õigel teel ning leiad endale mõttekaaslasi.”

Põhjamaade tulevikumajanduse blogi toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kolm korda nädalas

Telli DigiPRO uudiskiri

Kolm korda nädalas (esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti) spetsiaalne DigiPRO liikmetele tehtud kommenteeritud uudiskiri, et sa midagi olulist maha ei magaks. Iga uudiskirja magnet on meie ajakirjanike kirjutatud pikem artikkel, mis meie arvates võiks selles valdkonnas töötavaid inimesi huvitada ja neile vajalik olla