Põhjamaad liiguvad sihikindlalt rohelisema ühiskonna suunas, mis tähendab, et energiasektorit ootavad ees suured muutused ja aega on vähe. Samal ajal käib hoogne elektrifitseerimine: autod, rongid, laevad ja muu transport vajavad peagi poole rohkem elektrit kui praegu. Kuidas täita nii energiajanuses olukorras eesmärk saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks?

Selge on see, et energiasektor peab rohelise eesmärgi nimel kiiresti muutuma. Energiavajaduse kasvades peab suurenema taastuvate energiaallikate hulk. Kevin Johnsen Nordic Energy Researchist kinnitab, et fossiilkütuste osa on selges langustrendis: “Lähitulevikus näib, et enamik energiatehnoloogiaid on meiega veel mõnda aega, kuid Põhjamaades tuleb kasv tõenäoliselt päikeseenergiast ning avamere ja maismaa tuuleturbiinidest. Me teame, et kui Põhjala piirkond soovib saavutada süsinikuneutraalsuse, peab fossiilkütuste kasutamine lähiaastatel kiiresti vähenema.” 

Kliimaneutraalsete Põhjamaade ühine energeetika arengukava näeb ette, et fossiilkütuste osakaal primaarenergiavarustuses langeb järgmise kolmekümne aasta jooksul 42 protsendilt 6–9 protsendile.

“Kliimaneutraalseks muutumine mõjutab meie kõigi elu mitmel viisil. Alates sellest, millise autoga sõidame (või ei sõida) ja lõpetades sellega, kuidas hoone funktsioneerib – energiatõhususe suurendamine on möödapääsmatu,” toob Johnsen näiteid elukeskonna muutustest tulevikus.

Tema sõnutsi on Põhjamaade puhta energeetika arengukava üks tugevamaid leide see, et laialdane elektrifitseerimine ja taastuvelektri tootmise suurendamine on kliimaneutraalseks muutumisel võtmesõnadeks. “See tähendab, et peame harjuma silmapiirilt paistvate tuulegeneraatoritega ja päikesepaneelidega kaetud katusega, sest nende nägemine saab olema üsna tavaline vaatepilt,” nendib ta.

Põhjamaad on tuleviku investeeringuteks suurepärane koht – olemas on juba tugev elektrisüsteem ning seega head võimalused tootmise ja tarbimise ühendamiseks. Lisaks teevad Põhjamaade põhivõrguettevõtjad elektrivõrgu arendamiseks olulisi investeeringuid. 

Johnsen tõdeb, et kuigi praegu on paljud mures, et see üleminek puhtale energiale läheb kulukaks, siis enamik uuringuid näitavad, et hoolimata hindade muutlikusest, on keskmine kulu tõenäoliselt ligilähedane praegustele kuludele. See tähendab, et tulevikus on Põhjamaades piisavalt konkurentsivõimelise hinnaga rohelist elektrit ning üsna tõenäoliselt on selle hind isegi madalam kui mujal Euroopas.

Kliimaneutraalsete Põhjamaade arengukava kohaselt:

• kasvab Põhjamaade aastane elektritarbimine 2030. aastaks 33% ehk praeguselt 400 teravatt-tunnilt (TWh) 530 TWh-ni ja 2040. aastaks 65% ehk 655 TWh-ni;

• Põhjamaade taastuvate energiaallikate võimsust plaanitakse kümne aastaga suurendada praeguselt 85 GW-lt 145 GW-ni (ehk 70%) ja 2040. aastaks 189 GW-ni (122%).

Tihedat koostööd tehakse ka rahvusvahelisel energiaturul. Johnseni sõnul on Norra suur energia eksportija: “Eeskätt eksporditakse naftat ja gaasi (rohkem kui 2000 TWh aastas), samuti elektrit, mille netoeksport on viimase kümne aasta jooksul kõikunud vahemikus –0,3 kuni 19,4 TWh. Võrreldes nafta ja gaasi ekspordiga võib see väike tunduda, kuid 20 TWh on umbes viisteist protsenti Norra tüüpilisest elektritarbimisest, mis on ca 120 TWh.”

Kogu elektrivajaduse katmiseks planeerivad Põhjamaade põhivõrguettevõtjad tulevikus rajada kokku üle 10 000 km liine ja üle saja uue alajaama. Investeeringute maht on ligi 25 miljardit eurot. 

Roheline elekter – energeetika tulevik

Nagu mainitud, peab energia tootmine suurenema eelkõige taastuvenergia mahu poolest. Rootsis ja Soomes jätkatakse maismaa tuuleparkide rajamist, mis praegu veel on odavaim roheenergia tootmise viis. Taanis ja Norras, samuti Eestis, kohtab aga maismaale rajatavate tuuleparkide suhtes üsna tugevat vastuseisu ja seetõttu liiguvad tuulepargid avamerele.

Tänu tehnoloogiate arengule on ka avamere tuulepargid muutumas majanduslikult konkurentsivõimeliseks ning täna on võimalik luua ühendused rannikust kaugel asuvate energiasaartega ilma, et toodetava elektri hind ebamõistlikult kõrgeks kerkiks. 

Norras kasvab järgmise kahekümne aasta jooksul tõenäoliselt ka hüdroenergia tootmine ja seda just uute väiksemate hüdroelektrijaamade rajamise teel. Hüdroenergia on üks paindlikumaid energia tootmise viise ja see on väga oluline tuleviku energiasüsteemis, kus katkendliku genereerimise maht on palju suurem.

Vesinik on viimasel paaril aastal tõusnud üheks potentsiaalseks võtmeelemendiks kliimaneutraalse ühiskonna suunas liikumisel. Selmet tankida bensiini või diislikütust, võiks kogu raskeveotransport (sealhulgas lennukid) tulevikus liikuda hoopis vesiniku jõul. Vesinikuga saaks asendada ka maagaasi juba olemasolevates gaasivõrkudes. 

Tuumaenergia maht jääb Põhjamaades lähikümnenditel üsna stabiilseks. Soomes käivitatakse Olkiluoto 3 ja Hanhikivi tuumajaamad, Loviisa reaktor läheb eeldatavasti käigust maha. Rootsis on kuus reaktorit, millest vanim, Forsmark 1, pannakse plaanide kohaselt seisma. Uusi reaktoreid kavas ei ole, kuid käivad arutelud selle üle, kuidas pikendada praegu töötavate reaktorite eluiga.

Euroopa Komisjon tahab nimetada tuumaenergia roheliseks energiaks. Dokument ütleb, et tuumaenergiat tuleks pidada jätkusuutlikuks majandustegevuseks, kuni EL-i riigid, millel on tuumaelektrijaamad, suudavad mürgiseid jäätmeid ohutult kõrvaldada ning vastavad kriteeriumile, mis ütleb, et keskkonnale ei tohi “olulist kahju tekitada”. Uute tuumajaamade ehitamine tunnistatakse roheliseks lubade puhul, mis on välja antud kuni 2045. aastani.

Märkimisväärne osa Põhjamaade koostööst on teadmiste ja andmete jagamine üldise energiasüsteemi kohta ning turu arenguid vaadeldakse nii Põhjamaades kui ka Euroopas

tervikuna. Oluline on, et protsessid oleksid läbipaistvad ja sidusrühmad varakult kaasatud. Seega on huvirühmad oodatud tagasisidet andma, millistel energeetikateemadel peaks edaspidi veelgi tihedamat koostööd tegema.

Kliimaneutraalsete Põhjamaade ühist energeetika arengukava uuendatakse igal teisel aastal, järgmine aruanne avaldatakse aastal 2023.