Tiitel, moto, lipp ja vapp — need on ajaloolised tunnused, mille järgi tunneb ära nii kuningakoja kui ka vabariigi. Selliseid tunnuseid on ju veelgi, alates hümni nime kandvast muusikapalast kuni erinevate tseremooniateni, olgu selleks siis presidendi kätlemistseremoonia või kuningliku perekonna kaarikusõit. Kaasaegsema pilguga vaadates tunneb siin tegelikult ära elemendid, mida kasutatakse kuvandiloomes: toote nimi, slogan, logo… Ja väga tihti on need registreeritud eraldi kaubamärgina.

Nagu tegelikult juba pikalt ajaloos, seisneb kaubamärgi mõte selles, et vaid kiire pilk või kuulatamine laseb ära tunda, kellega või kelle toodetud kauba-teenusega tegemist on. Ometi on mõnd sellist võimalik ka ametlikult kaitsta, ent paljusid ka mitte. Kes ja mille järgi ikkagi otsustab, mis on kaubamärk ja mis mitte?

Kui kaubamärkide kasutamine ulatub tuhandete aastate taha, siis ametlikult hakati neid registreerima alles paarsada aastat tagasi. Eesti vabariigi esimene registreeritud kaubamärk on pärit 1919. aastast, kui õmblusmasinaid tootev Singer sai siinmail kinnistada selle nime vaid enda toodete nimetamiseks. Nõukogude okupatsiooniga siin kaubamärkide registreerimine küll katkes, kuid seda jätkati pärast iseseisvuse taastamist samalt kohalt, kus asi 1940. aastal pooleli oli jäänud.

Ärigeeniuse uudised sinu postkastis Ärigeeniuse uudiskiri toob sinuni valiku nädala olulisematest äriteemadest, põnevad persoonilood ja ekspertide soovitused.

Liitun