Iga nädal toob uusi teateid ilmastiku mõjul või terroristide tõttu tööstustes, transpordisektoris või kodumajapidamistes juhtunud õnnetustest, plahvatustest, tulekahjudest ja üleujutustest.
Arendajad, investeerijad, ettevõtjad, valitsused ja pädevad ametkonnad on tellinud arvukalt riskianalüüse ning kehtestanud üksikasjalikke reegleid ja metoodikaid, kuid rasked õnnetused juhtuvad ikkagi. Mida teha, et katastroofe vältida?
Ehitusala projektijuhtimist, projekteerimist, konsultanditeenust ning ehitustööde omanikupoolset järelevalvet pakkuva Amhold ASi juht Arvu Mägi nendib, et sageli selgub toimunule tagasi vaadates, et kõiki neid õnnetusi oleks saanud suhteliselt lihtsalt vältida, kasutades mitmekülgsemat ja rohkemaarvulisema praktikale tuginevat riskitegurite analüüsi.
Mägi viitab, et üks suurõnnetuste vältimise, kinnisvara arenduste ja ruumiplaneeringu riskianalüüsi meetod on varasemalt toimunu ning pikaajalise praktika juhtumiuuringu meetod ehk inglise keeles case study method. “Nagu Albert Einstein on öelnud – teave ei ole teadmine, ainus teadmiste allikas on kogemus,” sõnab Mägi.
Ta toob hiljutise näite, kui Amholdi inseneri- ja arhitektibüroo koostatud projekti järgi valmis Bangkokis UNESCAP ehk ÜRO Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna majandus- ja sotsiaalkomisjoni linnaku turvarajatiste rekonstrueerimistööde esimene ehitusjärjekord.
“Rekonstrueerimistööde ehitusprojekti koostamise aluseks oli mitmekülgne riskitegurite määratlemine, analüüs ja leevendusmeetmete ning -lahenduste väljatöötamine. Muuhulgas analüüsiti ja arvestati terroriaktide, lennuaparaatide maandumise, elektromagnetkiirguse skaneerimise mõjusid ja nende tõkestamise ning leevendamise lahenduste rakendamist. Tuginetud sai pikaajalise praktika käigus omandatud arvukatele ja mitmekülgsetele kogemustele ning muuhulgas juhtumiuuringutele.”
Plahvatused tööstustes ja transpordis ning terroriaktid
Võib tulla üllatusena, et jahu-, suhkru-, teravilja- või puidutolm võivad olla plahvatusohtlikud, rääkimata bensiini- ja kemikaaliaurudest ning pidevalt arenevast biogaasitootmisest.
Vaadake näiteks ülevaadet 2022. aasta juhtumite aruandest SIIT. Näiteks Rootsis (vaata SIIT) ja Türgis (vaata SIIT) on saanud uueks normaalsuseks pommiplahvatused, mille puhul on näha olulist vajadust kaitsta akna- ja ukseavasid või rajada tõkketarindeid plahvatuse lööklaine mõju eest.
Tuginedes inseneritöö kogemustele Afganistanis Kabuli, Bagrami, Jalalabadi, Herati ja Kandahari lennuväljade rajatiste rekonstrueerimisel ning analüüsides plahvatuste mõju juhtumiuuringuid üle maailma, on Amholdi büroos valminud plahvatuse lööklainet amortiseeriva ja tõkestava avatäite lahendus. (Vaata lähemalt SIIT ja SIIT).
Eeltoodud kahel pildil on näha Kabuli rahvusvahelise lennujaama ehitusjärgus kütuselogistika ala ja 3D mudeli fragment Amhold ASi projektist. Näha on mürsukillu- ja kuulikindel ning plahvatuse lööklainet tõkestav vaatlus- ja kaitsetorn ning turvaala kaitsev, mürsukildude lööke ning plahvatuse lööklainet tõkestav raudbetoonist piire.
Järgmisel kahel fotol on Kabuli rahvusvahelise lennujaama kütuselogistika ala 1000 kg TNT ekvivalendis lõhkeaine detoneerimisel tekkiva lööklaine surve simulatsiooni graafik, mis oli aluseks kaitserajatisete kavandamisel.
Amhold ASi juht Arvu Mägi sõnul näitavad kasvutrendi nii militaarvaldkonnas kui ka terroristide kasutatava termobaarilise ehk nn vaakumpommi toimega plahvatused, milles kasutatakse laialipaisatavat põlevaine piisk-, udu- või nanoosakeste pilve.
“Võimast lööklainet ja seejärel vaakumit tekitavad plahvatused on eriti ohtlikud tsiviilehitistele, mis pole kavandatud vastu võtma negatiivset survet,” selgitab Mägi. Ta lisab, et Amholdi avatäitelahendus sobib nii plahvatuse lööklaine tõkestamiseks kui ka hilisema vaakumi mõju kompenseerimiseks. (Vaata täpsemalt SIIT.)
Vahel on keerukas leida tootmises võimaliku plahvatuse paiskumiseks ruumi seoses lähedalasuvate naaberhoonetega, kuid Amholdil on olemas spetsiaalne lahendus plahvatusohtliku paiskpinna tekitamiseks ja plahvatusmõjude tõkestamiseks tiheasutuse tingimustes. (Vaata täpsemalt SIIT ja SIIT.)
Risk tuleb välistada ja mõjud viia leevendus- ning tõkestusmeetmetega talutavaks
Arnu Mägi rõhutab, et vastuvõetamatu risk peab olema välistatud ja perioodiliselt uuesti hinnatud, määratud ning viidud leevendusmeetmetega vastuvõetava mõjuni. “Seejuures riskitegurite väärtused, koosseis, teadmised neist ja hinnangu põhimõtted muutuvad aja jooksul,” toonitab ta.
2015. aastal tehti Muuga sadamale üksikasjalik riskianalüüs, mille põhjal on seal plahvatuse doominoefekti tekkimise tõenäosus marginaalne ehk vaid üks kord 10 000–100 000 aasta jooksul.
“Juhsulikud sündmused on sellepärast juhuslikud, et juhuslik sündmus võib toimuda praegu või Muuga sadama olukorras kuni 100 000 aasta jooksul iga hetk,” täpsustab Mägi. Ta märgib, et tuginedes Beiruti 2020. aasta 2750 tonni, Oppau 1921. aasta 4500 tonni ja Texas City 1947. aasta 2300 tonni ammooniumnitraadist väetise plahvatuste andmetele, võib väita, et veel hiljuti oli Muuga sadamas olnud 12 000 tonni ammooniumnitraadi ja tuhandetes tonnides erinevate kütuste plahvatuse purustava või tule ja suitsu mõju raadius, muuhulgas näiteks aknaklaaside purunemine, võis ulatuda isegi kuni 60 km kaugusele sadamaalast.
Seega – kas sooviksite ehitada maja Muuga sadama 60 km mõjuraadiusega piirkonda, kus võite iga hetk plahvatuse mõjul hävida koos majaga või saada vigastusi purunenud klaasi kildudest? “Muidugi võib see õnnetus toimuda ka alles 100 000 aasta pärast… Üldiselt aga ei ole ka selline risk vastuvõetav – plahvatuse tõenäosus ja selle tagajärgede leevendus- või tõkestuslahenduste rakendamisel peavad õnnetuse mõjud olema talutavad,” sõnab Mägi.
Ta nendib, et Muuga sadama avalikustatud riskianalüüsi koostamisest on möödunud ligi 10 aastat. Eelduslikult tegelevad piirkonna ettevõtete turva- ja ohutusteenistused olukorra haldamisega igapäevaselt, kuid piirkonna ettevõtjad ja elanikud sooviksid ilmselt ikkagi usaldusväärsest allikast teada ning omada riskitegurite analüüsi kontrolli võimalust, see tähendab milline on riskitase oma vara, tervist ja elu kaotada praegu ning kas riskitegurite avaldumisel nende mõjud on talutavad.
“Muidugi kogu teavet ei saa turvakaalutlustel avaldada, aga maailmapraktika näitab, et vajalik on pidev riskitegurite mõjude analüüs, metoodika täiustamine ja leevendus- ning tõkestusmeetmete rakendus ning nende realiseerimise sõltumatu kontroll,” ütleb Mägi.
Ümbruskonna riskitegureid ning nende mõjusid tuleb Mägi sõnul põhjalikult uurida ja analüüsida. On palju olukordi, mille puhul on jäetud uurimata ja analüüsimata kinnisvara või ruumiplaneeringut ümbritsev keskkond ning arengud tulevikus. Esineb näiteks üleujutusi, maalihkeid ja ekspluatatsiooni käigus selguvad üllatavad asjaolud nagu maa-alused rajatised, vibratsioon, müra, mittesobilik õhu kvaliteet jm kahjulikud mõjud ümbritsevast keskkonnast, mis võivad tekitada hädaolukorra, suurõnnetuse või oluliselt piirata kinnisvara kasutamise võimalusi.
Mis on ja mis võib tulla ehitise alla, kõrvale, kohale?
„Tähelepanelik peab olema võimalike maa-aluste tehniliste rajatistega, nagu veetunnelid, elektri- ja sidekaablid, kanalisatsioonikollektorid, ajaloolised ehitiste varemed jms. Samuti sellega, mis sinna tulevikus võidakse rajada,” ütleb Mägi. Ta toob mõned näited.
“Kui me Jõelähtme valla Saha-Loo tee 4 krundile 2002. aastal detailplaneeringut koostama hakkasime, ei võinud esmapilgul tasase karjamaa kohta oletada, et seda maad läbib Moskva-Berliini sidekaabel ja maa-alla kavatsetakse ehitada Tallinna-Helsingi raudteetunnel, rääkimata 110 kV kõrgepingeliini kaitsetsoonist, perspektiivsest 330 KV trassist ja Pirita jõeoru maastikukaitseala ulatusest krundini. Ja lisaks, et peab osalema Saha, Loo ja Iru küla veevarustuse arendusprojektis ja ehitama Kambrium-Vendi puurkaevu. Harku, Saue, Saku ja Kiili vallas kinnisvara arendamisel või ostmisel soovitan uurida, ega ehitis asetse juhuslikult Peeter Suure Merekindluse Pääsküla rajatiste, näiteks veetunneli kohal, mis on muinsuskaitse all ja varisemisohtlik,” avaldab Mägi.
Maalihked on ka Eestis reaalne oht
Meedias ilmub tihti teateid maalihetest, mille puhul varisevad ehitised ja esineb ka inimohvreid – seda nii mujal riikides kui ka meie suhteliselt väikeses Eestis. Muuhulgas on näiteks lihkeohtlik Liberty suvemõisa kinnistu Kakumäe astangule kavandatavad võimalikud ehitised koos aluspinnasega.
Astangu taastamise ja kindlustamise lahenduse koostasid Amholdi insenerid juba 2011. aastal Eesti Vabariigi presidendi residentsiks kavandatud hoonete restaureerimise ja rekonstrueerimise ehitusprojekti koosseisus. Riigi Kinnisvara AS aga muutis plaane ja ilmselt peab selle probleemiga tegelema tulevane kinnistuomanik.
Arvestama peab ka üleujutustega
2021. aastal toimusid Euroopas katastroofilised üleujutused, mille kahjud olid väga suured. Arvu Mägi ütleb, et kui üldjoontes võib aru saada arengumaades üleujutuste tekitatud kahjudest, siis arusaamatu on, miks tekivad kahjustused arenenud riikides, kus on ilmastikuandmed olemas sadu aastaid, turvaliselt ehitamiseks jagub finantsvahendeid ning ehitisi projekteerivad kogenud insenerid.
Ta vastab küsimusele ise: “Ilmselgelt koostavad ehitusprojekte ja ruumiplaneeringuid noored arhitektid ja insenerid, kes ei arvesta ilmastikuolude muutumist pika aja, see tähendab mitme inimpõlve jooksul, uurides selleks näiteks viimase saja aasta ekstreemseid ilmaandmeid või võimalikke arenguid ümbruskonnas. Kunagi arvestasime ühe ehitusprojekti projekteerimisel Ukrainas 30 kilomeetri kaugusel Musta mere laugjast kaldast tsunamilaine mõjusid, mille esinemise tõenäosus oli 1% ehk kord 100 aasta jooksul. Tõenäosus on väike, kuid sellega tuleb arvestada,” meenutab Mägi.
Ta lisab, et näiteks Tallinna sadama mareograafi pikaajaliste mõõtmisandmetel ulatus maksimaalne veetase 1967. aasta oktoobris 124 cm üle Kroonlinna nulli. “Kas meie rannaäärsed arendajad on arvestanud, et mere veetase võib tõusta 124 cm ja seejuures paiskuvad randa veel tormilained? Ja mis siis juhtuma hakkab?” viskab ta õhku küsimuse.
Mure varjumiskohadega
Varjumiskohad on seoses Venemaa täiemahulise sõja alustamisega Ukrainas üheks viimaste aastate ärevamaks teemaks. Arvu Mägi toob välja, et Soome projekteerisid Amholdi insenerid iga avaliku hoone (näiteks koolid ja lasteaiaid) ning suurema eraomandis hoone alla pommivarjend koos vajalike infrastruktuuridega. Eestis aga paraku hakatakse alles probleemi tekkimisel tegema selle ärahoidmiseks mõningaid üksikuid samme.
“Kunagi külma sõja ajal tegelesin justiitsministeeriumis vanglate ja kohtuhoonete tsiviilkaitse rajatiste ehitamise ning rekonstrueerimisküsimustega. Ent alles siis, kui nüüdseks rahvusvaheliselt kurikuulsaks saanud kohtualune relvastatud valvurite käest 1979. aastal Toompea kohtumajast põgenes, kästi rajada kohtusaali kinnipeetavate kohtualuste jaoks terasvõrest sein,” meenutab Mägi.
Ta täpsustab, et reaalsuses on riskitegureid vaja määratleda ja läbi analüüsida varem ning leevendusmeetmed kavandada juba ruumiplaneeringute koostamisel. Sama küsimus tekib varjumiskohtadega. “Kas Eestis on piisavalt korterelamute, avalike asutuste ja kogunemiskohtades vajaliku infrastruktuuridega varustatud varjumiskohtasid? Kui palju inimesi saab seal varjuda? Milliste ohutude või mõjude eest on kaitse olemas? Kui kauaks on olemas ressursid ning side inimeste normaalseks toimetulekuks?”
Amholdi insenerid on teinud mitmeid insener-tehnilisi ning keskkonnaalaseid uuringuid ja koostanud rahvarahutuste ning sõjapõgenike linnakute ehitiste rekonstrueerimise projekte Jordaanias, Keenias, Etioopias, Tansaanias, Kosovos, Rwandas ja Lõuna-Sudaanis ja isegi Londonis (vaata SIIT) ning nakkushaiguste puhangutega toimetulekuks haiglate bakterioloogiliste laboratooriumite hooneid Ugandas Maailma Terviseorganisatsiooni finantseerimisel ning juhtimisel (vata SIIT).
“Nendest kogemustest järeldub, et võimalikeks drastilisteks sündmusteks ning arenguteks peab valmis olema praegu, mitte kunagi tulevikus,” möönab Mägi. “Ilmselt saaks ehitada piisavalt varjumiskohtasid Tallinnas näiteks metroo ehitamisega kaasnevalt. Olemas on ju hulgaliselt kogemusi transpordiehituse kohta maa alla ning näiteid maailmapraktikast, kus näiteks Sidney ooperimaja all on 12-korruseline ja 1100 parkimiskohaga parkla allpool merepinna taset. Ka meie insenerid on välja töötatud maa-aluse parkimismaja ehituse lahenduse isegi arhitektuurimälestise alla ja seejuures ilma maapealset hoonet demonteerimata.”
Seejuures varjumiskohad saab ehitada multifunktsionaalsetena, see tähendab, et kasutusotstarve ja -võimalused oleksid olemas sellel nii tava-, eri- kui ka hädaolukorras. Ka projekteerimis- ja ehitustööde finantseerimine võiks olla mitmepoolne – nii Euroopa Liidu, riiklike organisatsioonide, erasektori kui ka kohaliku omavalitsuse rahaliste vahendite arvelt. Varjumiskohad aga võiksid olla integreeritud nii tsiviil- kui ka militaarkaitse eesmärkidega.
Kui KOV-id nõuavad arendajatelt uusehituste ja muude rekonstrueerimiste puhul parkimiskohtade ning haljastuse rajamist, siis miks ei nõuta elanike varjumiseks sobilike pindade rajamist nii tavakasutuseks kui ka eri- ja hädaolukordade puhuks?
Seega pole Mägi sõnul oluline, kas kavandada kinnisvaraarendust Eestis, Vahemere või Vaikse ookeani piirkonna riikides – mõistlik on enne tegutsemist igal juhul küsida kogemustega inseneridelt asukoha maavärina, maalihke, üleujutuste, muude kohaliku keskkonna- ja insener-tehniliste tingimuste ning infrastruktuuride olemasolu ja tulevikuperspektiivide või võimalike arengute kohta täpset teavet.
Vaata lähemalt veebilehelt http://www.amhold.eu.
