Aeg-ajalt saab lugeda seisukohti, kus väidetakse, et tööandja, kes nõuab töötajate vaktsineerimist justkui ei hooli oma töötajatest. Tööandja, kes tahab, et tema töötajad oleksid vaktsineeritud soovib tegelikult, et asutuse töö oleks jätkuv. Ja see on ka töötajate huvides olema.

Asutuse või ettevõtte töö seiskumise tulemusena võivad väheneda asutuse rahalised vahendid, mis omakorda tähendab töötajate jaoks palkade vähendamist, kehvemal juhul nagu näiteks pankrot, aga üldse töökoha kaotust. Seega on mõistetav, kui tööandja soovib, et kõik tema töötajad oleksid vaktsineeritud. 

Arusaadavalt on tööandjad raskes seisus, kuna riik ei ole konkreetselt ette öelnud, kellelt on tööandjal õigus nõuda vaktsineerimist ja kellelt mitte. Siin saab appi tulla töökeskkonna riskianalüüs. Kunagi varem pole see saanud nii palju tähelepanu, kui koroonaviiruse plahvatusliku leviku ajal. Pandeemia on toonud suurepäraselt välja, mille jaoks on vaja riskianalüüsi ning missugune võim sellel on, kirjutavad töötervishoiu ja tööohutuse protsesside korraldamiseks loodud veebiplatvormi VITS eksperdid.  

Töökeskkonna riskianalüüsi alusel on võimalik otsustada, kas töötajate vaktsineerimine saab olla kohustuslik meede ja millistel alustel see kohustuslikuks määrata. Kuna pole täpselt ette öeldud, kuidas riskianalüüsi tuleks läbi viia ja kes seda tegema peaksid, muudab protsessi kindlasti veidi subjektiivseks. Küll aga aitavad mõned kohustuslikud elemendid riskianalüüsile objektiivsust juurde tekitada. 

Kohustuslikud elemendid 

Riskianalüüsil on olemas kohustuslikud elemendid ja need on järgmised.

1. Metoodika – metoodika näitab ära, kuidas kujuneb riskitase ning mida see riskitase ütleb. Enamlevinud metoodika on Briti Standard 8800, kus hinnatakse tagajärje ja tõenäosuse taset. 
2. Ohuteguri iseloomustus – sinna peaks kirjeldama ohuteguri kokkupuudet (allikas, kestus, tase, kui neid on võimalik mõõta). See informatsioon näitab nakatumise tõenäosust. 
3. Praegu rakendatud meetmed – kirjeldab, mida on seni tehtud riski maandamiseks.
4. Tervisemõjud – näitavad potentsiaalset tagajärge. 
5. Riskitase – tuleneb metoodikast ehk tagajärje ja tõenäosuse tulem ning näitab ära, kui tõsise olukorraga on tegemist. 
6. Täiendavad ennetusmeetmed – kui tundub, et senised meetmed ei ole piisavad, siis milliseid lisameetmeid on vaja kasutusele võtta. Siin peaks välja tooma näiteks vaktsineerimise vajalikkuse. 

Mis võiks olla koroonaviiruse vaktsineerimise kohustuse hindamise aluseks?

Nagu määrusest selgub, on vaktsineerimise kohustuse nõudmine ainult üks meede ja eelnevalt tuleb läbi mõelda, ega teiste meetmete rakendamine ei annaks sama tulemust. 

Võimalikud muud meetmed

1. Inimeste hoidmine samades vahetustes – võimaliku kolde korral puudutab see vaid ühe vahetuse töötajaid ehk võimalik on viiruse levikut piirata. 
2. Füüsilised barjäärid – töötajate paigutamine eraldi kabinettidesse, kui näiteks kohal käib ainult 50% inimestest ning kaitseklaasid, kui tegemist on näiteks klienditeenindajatega. Siinkohal tuleb ka vaadata seda, et kas klienditeenindaja püsib päriselt kaitseklaasi taga või tuleb näiteks kauba üle andmisel või toodete näitamisel kliendiga kokku puutuda. 
3. Tõhus ventilatsioon – ventilatsioon peab suutma õhku piisava kiirusega vahetada, kuid ventilatsioon üksi ei ole kindlasti piisav meede. Ventilatsiooniga koos peaksid käima ka muud meetmed. 
4. Distantsi hoidmine – saab tekitada füüsiliste barjääridega, aga ka erinevate kokkulepetega näiteks koosolekutel istutakse üksteisest pigem kaugemal. Või puhkeruumis on inimeste arvu piirang, et seal viibivad inimesed saaksid distantsi hoida. 
5. Isikukaitsevahendite kandmine – maskid, kindad, visiirid, kaitseülikonnad on võimalikud isikukaitsevahendid, mida saab viiruse kaitseks kanda. Siin tuleb ka vaadata, kas inimesed päriselt kannavad neid ning kas nad kannavad neid õigesti. Kui terve päev tehakse füüsilist tööd ning selle tõttu võetakse nina maski seest välja, pole maskist kasu. Pigem tuleb tekitada töötajatele puhkepause, kus nad saaksid korra maski ära võtta ja hinge tõmmata. 

Kuidas siis täpselt analüüsida meetmete piisavust ja vaktsineerimise kohustuse vajadust? Kindlasti ei tasuks võtta seda nagu “aamen kirikus”, kuna teadmised muutuvad väga kiiresti ning konkreetne riskitase oleneb mitmetest asjaoludest. Kindlasti ei tasuks otsida seda ühte punkti, mis justkui võiks viidata vaktsineerimise kohustusele. Alati tuleb mõelda erinevatele meetmetele ning viimases järgus vaktsineerimise kohustusele. 

Ohuteguri analüüsimise käigus tuleks mõelda järgmistele asjadele.

1. Kokkupuute kestus – kas kokkupuude on pigem lühiajaline või pikaajaline ning kas seda on võimalik ette ennustada või oleneb see pigem situatsioonist. 
2. Kui paljude inimestega on kokkupuude – kui kokkupuude on päeva jooksul väga paljude erinevate inimestega ning eelkõige just organisatsiooniväliste inimestega, siis on oht kindlasti suurem. 
3. Võimalik kolle organisatsioonis võib viia olulise teenuse katkemiseni. Siia kuuluvad erinevad olulise tähtsusega riigiasutused, sise- ja välisjulgeolekuasutused, kohalikud omavalitsusused ja tervishoiuasutused. 
4. Kas tööd on võimalik teha kaugtööna või on vajadus käia koha peal?
5. Kas võimalik on kokkupuude nõrgestatud immuunsusega inimestega? See on kindlasti oluline märge, kuna nemad ei saa ennast sellisel juhul võimalike nakkusallikate eest kaitsta. 
6. Kas distantsi hoidmine on võimalik? Mitmetel elualadel, nt politseinikud, turvamehed, tervishoiutöötajad, sh hooldustöötajad peavad vajadusel olema teise poolega füüsilises kontaktis, mis tähendab, et siin ei pruugi enam piisata maski kandmisest. 

Viimased kaks punkti on selged märgid, et töötaja vaktsineerimine on vajalik, kuna muud meetmed (näiteks isikukaitsevahendi kasutamine) sellisel juhul ei aita ning füüsilisi meetmeid, nagu kaitseklaasid või inimeste hajutamine, ei ole võimalik rakendada.

Kui vaktsineerimise kohustus peaks selguma, siis tuleb anda töötajale mõistlik aeg vaktsineerimiseks. Kui töötaja ei soovi vaktsineerida, tuleb mõelda, kas on võimalik leida alternatiivne lahendus, näiteks mõelda tööülesannete ümberkorraldamisele.