Ligi 15 miljonit eurot käivet sel aastal ja bränd, mida tunneb iga eestlane – see võiks olla piisav näitaja, et endaga rahul olla ja uhkelt jalad lauale visata. Marjafirma No Bananas tegevjuht Andero Keronen pole aga mees, kes jääks loorberitele puhkama. Edu taga on ligi 30 aastat rasket tööd – Põltsamaalt pärit Andero müüs oma esimesed marjad 16-aastaselt Helsingi turul. Täna on Andero 44-aastane kolme lapse isa, kelle ööpäevas näib olevat rohkem kui 24 tundi. No Bananase juhtimise kõrvalt on Andero sukeldunud üha sügavamale enesearengu maailma ning avastab ennast tänaseks ka coaching’u radadel.

See kõik on aga jäämäe veepealne osa. Mis peitub vee all? Pikemas intervjuus räägib Eesti tuntuima marjafirma juht elust ATH-ga ja aastaid kestnud võitlusest söömishäirega, aga ka õppetundidest ja uskumustest, mis on viinud tänaseks päevaks õnnelikuma ja edukama Anderoni kui kunagi varem.

Sinu kodulehelt sain esimese asjana teada, et oled zebra, mitte hobune. Mida see tähendab?

Jah, just zebra, Z-ga. Nii tundub minulikum. Sain hiljuti teada, et minu aju töötab teistmoodi. Aasta alguses diagnoositi mul ATH. Mulle on alati tundunud, et ma ei kuulu ega sobitu. Toimin teistmoodi kui inimesed minu ümber. Mul on olnud minevikus “high”-perioodid ja sügavad mõõnad. Olen ennast otsinud terve teadliku elu ja proovinud aru saada, miks ma olen selline, nagu olen. Olen mingil määral teistega sarnane, aga samas erinev.

Tunned ennast nagu zebra hobuste maailmas?

Just, see metafoor kõnetas mind. Tegelikult on kõik unikaalsed ning kahte samasugust zebra ega hobust ei ole. Usun, et igaüks on täiuslik kõigi oma sabade, sulgede ja karvadega. Küsimus on selles, kas olen ise oma eripäradest teadlik ja mida ma nende sabade-sulgedega peale hakkan.

Mis pilguga vaatad ATH kajastamist meedias? Viimasel ajal on sellest palju juttu.

Ma ei ole paar aastat uudiseid lugenud. Koroonaajal tundsin, et seda kõike on liiga palju – foon on hästi negatiivne. Enda kogemusest saan öelda, et tihti on inimestel kindel seisukoht või arvamus, mis tuleb tegelikult kellegi kolmanda või neljanda loost, mitte isiklikust kogemusest. Arvatakse, et ATH on sisuliselt igal inimesel – “kui ma läheks ATH-d testima, siis mul oleks ka!”

Mõni soovitab ATH-d võtta kui supervõimet. Oled sa nõus?

Ma võin lühikese ajaga väga palju ära teha. Kui olen sõiduvees, liigun ma metsikus tempos. Mul on enesekindlus ja julgus riskida. Tegelikult on ka No Bananas selle pealt tulnud. Inimestele mu ümber, nii kodus kui tööl, on see tihti suureks väljakutseks. Hommikul, kui mu tiim ärkab, võivad nad näha hunnikut kirju ja WhatsAppi sõnumeid, mis on saadetud kell viis hommikul – uued mõtted ja uued ideed. Kuskilt viskab mulle seda “infot” peale ja mul on tihti iseendaga raske, sest kõike tahaks kinni püüda. Teen telefonis märkmeid ja salvestan autos sõites häälmemosid, sest kui ma mõtteid kohe kirja ei pane, on need kadunud.

Aga mündil on ka teine pool. Mõõnaperiood on sellevõrra mitu korda sügavam. Selle aasta jaanuari alguses tundsin, et kurat, ma ei taha seda arvutit lahti võtta. Tundsin, et vean tervet tiimi alt. Sa keerad iseenda vastu, hakkad ennast materdama ja piitsutama. Ühel hetkel muutub sisekõne selliseks, et sa polegi midagi väärt, ei juhi, isa ega abikaasana. Madalatel hetkedel olen kahelnud kõiges – isegi selles, kas keegi üldse tahab veel No Bananase marju osta või minuga koos töötada. Samuti küsin endalt, kes tahaks enda juhiks sellist “äput”, kes ei saa iseendagagi hakkama. Aju käib oma rada ja kõik tundub sel hetkel nii tõene, et hakkadki kõiges kahtlema. Tekib hirm, mis siis saab, kui seekord see “äpuks olemine” kestma jääbki? Pole ideid ega mõtteid, kuidas ja kuhu edasi liikuda. See on väga hirmutav seisund.

Mõnele on see diagnoos nagu rist kaelas, kangutab kaela kõveraks. Minul on see aidanud ennast paremini mõista. Olen teinud palju muudatusi oma elustiilis ja -korralduses, mis toetavad minu toimetulekut. Igapäevaelu teemad kodus on mulle kõige keerulisemad. Tööl olen kogu tehnilise töö delegeerinud oma headele kolleegidele, sest ma ei loo seal väärtust, pigem lausa segadust.

Mis sind marjade müügi juures kõnetab?

Mulle tundub, et kui olin 16 ja alustasin marjamüüjana Helsingi Kauppatoril, siis sobisid minu olemusega just marjamüügi vaheldusrikkus, kiirus, pidevad muutused ja teadmatusega toimetulek. Nende 28 aasta jooksul, mil olen marjadega tegelenud, pole olnud ühtegi samasugust päeva ega aastat.

Sa nimetad ennast coach’iks. EKI ütleb, et “laialivalguva sisuga ingliskeelse laenu asemel soovitame leida täpsema sõna”.

Eesti keeles on veel sõna “koots”, aga ma ei tea ühtegi inimest, kes seda kasutaks.

Mis selle sõna sisu sinu jaoks on? Coaching ei ole ju mentorlus.

Minu klient põhimõtteliselt vestleb iseendaga. Mina loon potentsiaali, et kliendil oleks minuga samas ruumis turvaline ja mugav olla. Ma ei ole coach, kes annaks nõu. Ma ei istu teisel pool lauda selleks, et oma elukogemust mängu tuua või öelda, mis on õige. Ma olen siin selleks, et peegeldada tagasi, mida ma näen, kas kehakeele või jutu pinnalt. Ma olen siin selleks, et tunda siirast huvi teise inimese vastu ning aidata tal läbi küsimuste ja märkamiste jõuda omakorda juba uute märkamiste ja teinekord ka taipamisteni, mida on iseendal oma peas raske leida.

Kipume iseendalt küsima mugavaid küsimusi. Kasutame sõnu, mida oleme harjunud kasutama. Keegi teine näeb ja oskab küsida hoopis teise nurga alt. Sellest tekib mingi väärtus. Inimese enda peas tekib see lisaväärtus väga harva.

Ka mina ise jään tihti mingit teemat peas ketrama. See kordub ja kordub nii kaua, kuni saan selle välja öelda. Mina saan olla teise inimese jaoks puhas peegel. Kui sügavale tahab minu vestluspartner iseendas minna, on tema otsus, mitte minu valik.

Programmeerijad kasutavad oma töös peegeldamiseks tehisaru, kes neid ära kuulab ja mõtteid põrgatab. On sul AI teemas praktikat?

Olen 44-aastane, aga juba tunnen, et hakkan vaikselt “vanainimeseks” jääma. Just asjades, mis puudutavad tehnikat ja selle arengut. Kui Nokia tegi veel viimaseid nuppudega telefone, ostsin neid korraga kolm tükki, et saaks pikemalt kasutada. Olin viimaste seas, kes endale nutitelefoni ostis.

AI osas olen väga põnevil. Ma ei karda tehisintellekti. Mul on üks sõber, kes arendab AI abil coaching’ut ja analüüsimist. Ma hoian talle ning kõigile teistele, kes sellega tegelevad, pöialt. Inimene ei kao pildilt, aga kõik, mis toetab ja aitab klienti edasi, on kasulik. Mina tahan olla kasulik ja teenida inimesi, luues potentsiaali ja väärtust Anderona.

Milliste muredega sinu juurde tullakse? Kas peab üldse mure olema?

Minu juurde tulevad inimesed, kellel on mingi “teema”, midagi vaevab või ollakse ummikus. “Mure” on negatiivse alatooniga ja viitab, et midagi on valesti või puudu. Ma ei keskendu sellele, mis on halvasti või mis võib tulevikus pekki minna. Kui näeme igal pool probleeme ja vigu, ei suuda me märgata võimalusi ega potentsiaali. Minevikku vaatan pilguga, et mida olen sealt õppinud – mida saan teha teisiti ja paremini.

Küsin siis teisiti: milliste “teemadega” sinu juurde tullakse?

See võib olla töökoha või isikliku ambitsiooniga seotud. Vahel seisab elevant ees – ei saa enam aru, kust otsast peaks minema hakkama. Kõik tundub jõhkralt raske ja tekibki ummik. Mina saan seda protsessi toetada.

Märkan alati inimeste tugevusi ja ressursse ning peegeldan neid tunnustades tagasi. Tihti on juhid ja omanikud üksi ja üksildased – kogu tiim ootab juhilt tunnustust ja tänu, aga juhile ei tule keegi ütlema: “Kuule, sa panid seal väga ägedalt.” Seda saab kogeda ainult siis, kui juht julgeb ise oma tiimilt tagasisidet küsida: “Kuidas mul läheb sinuga? Kuidas mul selles olukorras sinu arvates läks?” Teen seda ise üsna tihti – küsin julgelt, kuidas mul praegu läheb ja kuidas mind hetkel tajutakse.

Minu juurde võib tulla ka väga isiklike teemadega, kui need just väga kaugele minevikku, lapsepõlvetraumadeni ei ulatu – teraapiat ma ei tee. Keskendun eelkõige tulevikule ja inimestele, sest tahan neid teenida ja olla kasulik.

Kui läheb liiga diibiks, suunad kliendi psühholoogi juurde?

Sellist kogemust mul veel ei ole. Saan coach’ina toetada klienti, aidates tal rohkem iseennast tunnetada, tajuda ja märgata, ning näha ennast läbi minu silmade, südame ja taju. Fookus on sellel, mida klient saab täna ja homme ise ära teha, et muutus toimuks. Muutus on tihti hirmutav, sest see viib meid “ebamugavustsooni”, mis ajule ei meeldi. Aju eelistab mugavust ja turvalisust, aga just seal ei toimu arengut ega kasvu. Neid kahte – arengut ja kasvu – vajab inimene kõige rohkem, et tunda end õnnelikuna igas rollis ja eluvaldkonnas.

Minu juurde ei ole mõtet tulla jutuga, et Andero, tee mind korda. Tegelikult pole mõtet sellise jutuga minna ka psühholoogi juurde. Areng toimub kohtumiste vahel ning sõltub kliendi motivatsioonist ja järjepidevusest. Muutus ei pea olema suur, vaid pigem jõukohane ja viima edasi.

Sinu kodulehelt on selge, et paned suurt rõhku ühenduse loomisele. Kuidas see käib ja miks see nii tähtis on?

Päris aus vastus on, et ega ma ei tea, kuidas ühendus tekib. Mul on tunne, et ühenduse tekkimise esimeseks eelduseks on, et on olemas aeg ja koht, kus ei ole segajaid, telefone ega arvuteid. Inimesed on päriselt kohal. Ma häälestan ennast alati enne kliendiga kohtumist, lülitan telefoni välja ja sageli sulgen silmad, keskendudes sügavale hingamisele. Soovin vabastada kõik mõtted ja tunded, et saaksin olla kliendi jaoks tabula rasa – valge leht avatud südame ja meeltega. Ma ei planeeri midagi ette, kõik sünnib kohapeal ja hetkes. Mul ei ole ettevalmistatud küsimusi ning iga kohtumine on minu jaoks unikaalne ja eriline kogemus, kus nii mina kui ka klient saame koos õppida ja kasvada. See on minu jaoks kõige põnevam ja huvitavam osa.

Minu tugevus on turvalise keskkonna loomine. Kogemus näitab, et inimesed tunnevad ennast minu vastas mugavalt. Loon enda olemusega keskkonna, kus ei ole vaja pingutada – saab olla see, kes päriselt oled. Minu jaoks ei ole vaja, et keegi tuleks minu juurde kilpide, kaitsmete ja fassaadidega. Paljudele on tavaline ja igapäevane tunne, et teistele päris iseenda näitamine on ohtlik. Püüan olla eeskujuks, rääkides avatud ja isiklikel ning haavatavatel teemadel.

Esimese “keemiakohtumise” teed tasuta. Kui palju tuleb ette, et ühenduse loomine ei õnnestu?

Ma ei võta seda nii, et ühenduse loomine ei õnnestunud. On oluline, et klient kohtuks enne valiku tegemist mitme erineva coach’iga – ikka selleks, et tekiks n-ö äratundmine, kas tema jaoks olen õige inimene mina või keegi teine. Asi ei pruugi olla selles, et meil ei tekkinud ühendust.

Kui ma ise endale kaks ja pool aastat tagasi coach’i valisin, oli alles kolmas inimene see, kelle osas tekkis äratundmine.

Kas sellest tuligi mõte coach’iks hakata, kui käisid ise coach’i juures?

Kõigepealt on mul alati vaja saada isiklik kogemus ja tunda omal nahal seda, et see, mida teeme, loob mulle väärtust. Mulle ei ole kunagi meeldinud ahmida teooriat lihtsalt selleks, et midagi teada. Kui ma ei ole asja iseenda peal järele proovinud, on mul seda raske omastada.

Klienditoolil olles tundsin, et hakkasin juhina arenema ja kasvama. Sellest sain esimese tõuke. Ka minu tiim tajus, et minus on toimunud muutus. Mõistsin, et oluline ei ole, mis toimub minu peas, vaid kuidas tiim mind juhina tajub. Varem olin kinnisem ega andnud endast nii palju tiimile välja.

Siis tekkis tunne, et tahaksin minna coach’iks õppima. Mitte selleks, et olla coach, vaid et olla parem inimene, parem juht, abikaasa ja isa. Neid tööriistu saan kasutada kõiges, mis puudutab inimsuhteid.

Kui suurt rolli mängivad selle juures ebaõnnestumised?

Ma nimetaks neid õppetundideks. Õppetunde olen saanud terve elu ja palju.

Ka see, et suudad ebaõnnestumistes näha õppetunde, on õppetund omaette.

See arusaam tekkis mul väga varajases eas, see ei ole coaching‘uga seotud. Üks uskumustest, mis mind juba nooruspõlvest peale toidab, on see, et lõpptulemus ei muutu, kui teed üht ja sama asja samamoodi. Kui ma midagi teen ja see ei lähe päris nii, nagu olen tahtnud, siis reflekteerin ja mõtlen, kuidas saaks paremini.

Paljudest uskumustest olen lasknud lahti, need on muutunud koormaks ega vii mind edasi. Suhtungi nii, et hoian uskumusest kinni, kuni see mind teenib. Kui see homme mind enam ei teeni, siis lasen lahti. Olen aga tänulik kõigele, mis mind tänasesse päeva toonud on.

Millistest uskumustest lahti lasknud oled?

Inimsuhetes, nii tööalastes kui eraelulistes, on mind väga pikalt kandnud see, et kui olen oma peas jõudnud otsuseni, et suhe enam ei toimi, olen selle lihtsalt ära lõpetanud, kellegagi arutamata.

Mingil hetkel jõudsin arusaamisele, et see tegelikult ei toimi. Mul ei ole vaja oma peas alati otsusele jõuda, vaid asjadele saab koos otsa vaadata ja arutada.

Tunned sa, et oled seetõttu käitunud valesti? Või tolles hetkes oli see õige?

Toonaste teadmiste pealt ei oleks ma saanud teisiti teha. Annan igas hetkes endast parima. Mul on 13-aastane tütar, seitsmeaastane poeg ja üheksakuune poeg. Kõik vead, mida olen isana teinud … Kui mu esimene laps sündis, ei oleks ma toonaste teadmiste ja kogemuste pealt saanud midagi teisiti teha. Tean, et minu tütar on saanud kõige “toorema” isa.

Täna oskan vabandada ning öelda, et eksisin ja kahetsen. Ma ei poe peitu, aga ei saa seda kuidagi jätta ka tegemata. Viimasel ajal kõnetab mind mõte, et minevik ei defineeri mind, kui ma just ei otsusta seal elada. Olin teine inimene, teine mees. Elan teadmises ja tänutundes, et minu vanemad andsid igas hetkes oma parima, mis neil anda oli. Mina teen samuti oma parima, rohkemat ma anda ei saa.

Teiste vigadest on keeruline õppida ja valmis vastustest pole sageli kasu. Kuidas inimesi õigele teele juhatada?

Me teame kõik, et joomine ja suitsetamine on paha, kuidas peaks sööma ja magama, aga kui paljud tegelikult sellest kinni peavad? Lõppude lõpuks on igaühel meist oma tarkus või tõde, mis moodustub sellest, mida oleme kogenud ja näinud. Isegi kui loeme sama raamatut, kõnetavad meid suure tõenäosusega erinevad asjad.

Loomu poolest olen alati olnud probleemide lahendaja. Tänu abikaasale olen õppinud, et mõnikord on vaja lihtsalt kuulata, mitte hakata lahendusi pakkuma. Pean tunnistama, et päris tihti see mul siiski ei õnnestu, kuigi teadmised on mul olemas. Arenguruumi on. Tegelikult ei saa lahendada kellegi teise probleemi, seda saab teha ainult inimene ise.

Kodulehel lubad, et küsid vahel küsimusi, mis võivad ärritada. Mis küsimused need on ja miks neid küsima peab?

Seda ei tea ette. Vahel võib üks küsimus tekitada ühes inimeses reaktsiooni, mida ei oska ette näha, teise aga täiesti külmaks jätta. Me ei pruugi ka ise teada, mis meid “trigerdab”. Olen märganud, et kui suhtled sõnumi teel inimesega, kellega on väga hea kontakt, loed tegelikult sõnu teistmoodi kui inimesega, kellega on mingi asi õhus. Siis hakkavad sõnad kuidagi teist keelt rääkima – hakkad tajuma mingit ebamäärast asja. Tegelikult mõtleme tähenduse tihtipeale iseenda peas juurde.

Kui ma solvun või “trigerdun”, siis tunnen esimese asjana uudishimu iseenda kohta – “oota, huvitav, mis mu sees praegu juhtus?” Kliendiga lepin alati enne coaching‘ut kokku, et kui ma küsin midagi, millest pole tahtmist rääkida, siis võib julgelt öelda. Ma ei taha kedagi suruda kuskile, kuhu ta ei ole valmis vaatama. See on kliendi valik, mis tempoga ja kuhu suunas sõidame.

Kuidas möödarääkimisi vältida?

Kui ma viskan sulle kollase banaani, aga sina püüad kinni punase õuna, siis on sul valik: kas ärritud või küsid: “Kuule, kas sa viskasid mulle praegu punase õuna?” Siis saan ma selgitada, et tegelikult viskasin kollase banaani. Aga kui sa otsustad ise ära, et said punase õuna ja ma tõesti viskasin selle, tekivadki käärid. Lood endale oma peas mingi loo, mida ma soovisin sulle öelda. Tegelikult mõistsime üksteist valesti.

Lähisuhetes juhtub tihti, et enne kui jõuame öeldut tagasi peegeldada, on juba tekkinud mingi emotsioon. Sellistel hetkedel ei tule peegeldamine meeldegi. Hiljem selgub, et sain üldse valesti aru.

Kooli alguses tegime ISCK kooli kursusekaaslastega 5–6-liikmelised PEER-grupid, et kohtuda kooli moodulitevälisel ajal, tegeleda kooli teemadega, reflekteerida ja koos kogeda õpitut. Üks meie kursusekaaslane oli haige ja teine reisil, nii et otsustasime salvestada kohtumise Teamsis. Kohtumise lõpus sain ühe kursusekaaslase käest räigelt pihta. Emotsioonid keesid üle ja tundsin, et ta ütles mulle halvasti, mis tekitas minus tohutu ebaõiglustunde – üks minu suurimaid trigereid. Järgmine päev võtsin lindistuse ette ja vaatasin selle koha üle – neli korda järjest. Vaatasin ja ahmisin õhku – see oli justkui teine film, kui see, mida päev varem nägin. Järgmisel päeval salvestust vaadates ei tundunud, et mu kursusekaaslane oleks öelnud midagi sellist, mida arvasin kuulvat. Kui salvestust poleks olnud, oleksin edasi elanud teadmisega, et mulle öeldi halvasti.

See, mida tunneme, ei pruugi olla tegelikkus. Sain väärt õppetunni kogu eluks.

Leidsin sinu kodulehelt ka mõtte, et iga poolelijätmine ei ole veel allaandmine.

Põhiküsimus on, et miks ma midagi teen või miks ma seda tegema hakkasin. Aeg läheb edasi ja asjad muutuvad. Elus tuleb korduvalt suunda muuta.

Noorena mängisin korvpalli. 11-aastaselt kolisin perega Soome. Eestis olin harjunud “täismeeste” korviga, Soomes olid lastele kossutrennis minikorvid. Esimene vise, mille tegin, lendas üle korvilaua. Mäletan, kuidas teised poisid naersid ja mõtlesin, et see on viimane kord, kui minu üle kossuplatsil naerdakse. Otsustasin, et teen kõvasti trenni ja mängin ühel päeval NBA-s.

Kui olin 13, valiti mind esimest korda Põhjamaade parimate meeskondade turniiril all-star-viisikusse. 14-aastaselt nimetati mind rahvusvahelisel turniiril, kus osalesid meeskonnad üle kogu Euroopa ja USA-st, kõikide vanusegruppide seas MVP-ks. Pärast seda olin kindel, et tehes veel rohkem trenni, avanevad NBA uksed.

See viis mind nii kaugele, et ma ei osanud enam puhata ja panin täiega üle. Vigastused tulid üksteise järel – tõeline vigastuskeeris. Soovisin isegi keskkooli pooleli jätta, kuna see segas minu fookust NBA-le. Lõpuks otsustasin 18-aastaselt korvpallist päevapealt loobuda, sest tundsin, et NBA-rong on minu jaoks läinud. Kogu minu maailm kukkus kokku.

Tagantjärele vaadates on see parim otsus, mille olen iseenda heaks teinud. Tänu sellele sain keskkooli lõpetatud. Toona olin iseendas pettunud, et unistusele käega lõin, kuid täna pean endale ausalt tunnistama, et mängisin korvpalli valedel põhjustel. Mind huvitas rohkem tunnustus ja raha. Raha tagaajamine tapab kire. Raha peaks olema tulemus, mitte eesmärk omaette.

Vahel mõtlen ikka veel, et tahaks olla nagu LeBron James. Aga kui ma tegelikult teaks, millest kõigest peaksin selle nimel loobuma … Kes mind hästi ei tunne, võib samamoodi mõelda, et “faking edukas vend, ettevõtja ja No Bananas, naine ja lapsed”, tegelikult teadmata, kui palju on mul elus raskusi olnud. Tihti näeme ainult jäämäe veepealset osa ja mõtleme, et tahaks ka sellist edu.

Mis sinu puhul sinna vee alla jääb?

Olen elu aeg maadelnud toitumishäire ja ülesöömisega. Kuus aastat tagasi kaalusin 146 kilo. Olin sellises kohas, kus ei osanud enam mitte midagi teha. Totaalses ummikus. Olen käinud paastulaagrites, proovinud Ozempicut, tahtejõuga 30 kilo alla võtnud, aga see tühimik minus on alati jäänud peale. Aasta tagasi käisin maovähendusoperatsioonil. Nüüd kaalun alla saja kilo.

Olen alati tundnud, et ma pole piisav ega armastust või edu väärt, ükskõik kui hästi mul läheb. No Bananas tegi eelmisel aastal igas mõttes rekordtulemuse, aga mina tähistasin kõiki teisi peale iseenda. Õnneks jõudsin septembri alguses Saksamaale Tony Robbinsi neljapäevasele seminarile, kus programmeerisin lapsepõlvest pärit sisemised uskumused ümber. See oli elumuutev kogemus. Täna tunnen südames ja kehas, et olen võrratu mees. Tähistan ennast iga päev ja patsutan endale iga päev tunnustavalt seljale.

Mis sinu jaoks elus tähtis on?

Kunagi elasin illusioonis, et kui olen “rikas” ja laenudeta, olen õnnelik ja elan muretult. Eluratas on väga mitmekihiline. Milline on minu energia, milline minu emotsionaalne ja vaimne seisund, millised on lähisuhted, tööasjad või rahaline seis, kuidas ma tähistan ennast ja oma elu – kihte on palju. Kindlasti ei mõõda ma edu rahas või varas. See on bullshit. Raha on minu jaoks väga oluline, aga ma ei taha olla 60-aastane kaks korda lahutatud miljardär, kellel ei ole laste või lapselastega kontakti.

Mul on päevas 24 tundi, nagu kõigil teistel, ka Jeff Bezosel. Täna planeerin oma aega väga hoolikalt – paljud olulised asjad on mul kalendris paigas kuni 2025. aasta lõpuni. Ma ei jäta enam perepuhkusi vahele, vaid sätin oma tegemisi laste koolivaheaegade järgi. Varem oli mu kalendris kirjas ainult töö ja trennid, aga nüüd on seal ka igapäevased üks ühele kohtingud abikaasaga, pereaeg ja kord kuus ka “kohtingud” lastega. Vajan ka enda aega ja planeerin selle hommikusse, kui teised veel magavad. Tõusen igal hommikul kell viis, et olla valmis päevaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Teen 15 minutit joogat, loen 15 minutit, hingan sügavalt ja mediteerin 15 minutit. Seejärel kirjutan ja alustan tööasjadega. Minu ATH-aju vajab kindlaid raame nii magamaminekul kui ka ärkamisel.

Mis on sinu ambitsioonid?

Minu elu suurim eesmärk on olla terve ja energiline kuni 100. eluaastani ning näha oma laste laste lapsi. Tahan seda kõike kogeda oma abikaasa Diana kõrval, kes oleks siis 93-aastane kaunitar.

Tööalaselt näen, et No Bananas teeb 2025. aastal 20 miljonit eurot käivet (2024. aastal umbes 15 miljonit) ja 2035. aastaks 100 miljonit. Pärast 28 aastat marjaäris ja 14 aastat No Bananase juhtimisel usun, et oleme alles alguses, ja meil on tohutu potentsiaal kasvada. See on põnev teekond.

Coaching on minu jaoks täna hobi – nimetan hobideks kõike, mis viib raha välja, mitte sisse. Ma ei mõõda coaching’ut rahas, ja kuigi ma pole veel ühtegi arvet välja kirjutanud, ei defineeri see mind inimesena. Töötan täna ühe noore ettevõtjaga, kes ütles, et ma kõnetan teda, kuigi tal pole raha. Leppisime kokku sümboolses tasus, ja läksime teele. Coaching’ut ei tee ma raha pärast, vaid raha eest, sest mu aeg on piiratud ja väärtustan seda. Tahan teha coaching’ut järgmised 56 aastat ning selle esimene poolaasta või isegi kolm esimest aastat ei ole määravad.

See meenutab mulle No Bananase algust – oleksin võinud labida nurka visata esimesed kolm aastat, kui iga hooaja lõpus paistis pankrot. Aga ma otsustasin edasi uskuda, edasi liikuda ja muutusi teha, mitte lasta hetkeolukorral ennast või ka No Bananast defineerida. Tänu sellele saan täna anda seda intervjuud ja valin, mida teen või ütlen. Mul on see vabadus.

Tahan olla kasulik ja teenida inimesi, luues väärtust Anderona. Inimesed on mulle elu jooksul palju andnud ja ma tahan tagasi anda.

Mille poolest eristud teistest coach’idest?

Minu jaoks pole coaching ainus sissetulek. Minu põhitöö on No Bananas, see toob minule ja mu perele leiva lauale.

Tänu sellele saan teha seda, mis tuleb südamest – ma ei kirjuta midagi selleks, et saada laike või tunnustust. Võib-olla keegi vaatab, et Andero on täisidioot, aga see on ka fain. Olen eluaeg olnud inimene, kes ei jäta teisi külmaks. Ma ei taha ega püüa olla keegi teine. Ma olen õnnelik, kui keegi leiab mind üles ja tahab tulla minuga teed jooma. Esimene kohtumine on tasuta ega kohusta millekski. Kutsu mind julgelt teed jooma, kui selline tunne tekib. Ja kui tunnet ei teki, siis on ka see okei.

Kui tekkis huvi, uuri lisa Andero kodulehelt või võta temaga otse ühendust meiliaadressil zebra@anderokeronen.com!