Ettevõtjad teavad, et ohutu töökeskkonna loomine on nende kohustus. Kuid meediast on käinud läbi mitmeid tööinspektsiooni avastusi, kus üks või teine äri ohutuse nõudeid eiras. Mis on selle põhjus?

Ohutus-Est omanik Liina Laanemäe, kes on tööohutuse valdkonnas tegutsenud juba seitse aastat, lükkab ümber eelarvamuse, et ohutuse tagamine on keeruline ja üks paras nuhtlus. “Tuleb kastist välja mõelda. Nii võib avastada, et muutuste tegemine on lihtsam ja soodsam, kui seda esialgu arvati,” ütleb spetsialist. 

Laanemäe räägib intervjuus, mis seis ettevõtetes ohutusega tegelikult on, miks ohutusnõudeid eiratakse ja mille vastu kõige sagedamini eksitakse. 

Mis sind selle töö juures kõige rohkem köidab? Tegemist on vist üsna rutiinse tööga … või ei?

Köidab see, et selles töös on vaheldus. Eks natuke on rutiini ka, aga igav ei hakka kunagi – alati on midagi uut. Pidev eneseareng käib selle tööga kaasas. 

Mulle meeldib aidata inimesi ja ettevõtteid. Võib tunduda klišeena, aga päeva lõpuks teen ma seda tööd ikkagi selleks, et päästa inimeste elusid – see on peamine eesmärk.

Mis on selles töös kõige keerulisem?

Eks kõige raskem on ikka töö inimestega. Me ju kunagi ei tea, mida teine inimene mõtleb ja millises tujus ta parasjagu on. Kunagi ei tea, millega kokku puutud. Keeruliseks teeb selle töö sageli see, kui ei taheta mõista, miks minu teenust on vaja. Läbi eluliste näidete saadakse sellest üldjuhul siiski aru. 

Milliseid teenuseid sa ettevõtetele pakud?

Põhiline, millega ettevõtteid aitan, on riskianalüüs – sellest saab kõik alguse. Sellele järgnevad ohutusjuhendid ja töökeskkonna vaatlused. Tegelen ka intsidentide uurimisega, kuid seda teenust tellitakse pigem harva.

Lisaks pakun tööohutusalaseid koolitusi. 

Tegutsen üksi, kuid mul on ka tugivõrgustik. Kui on suurem töö käsil, siis leian alati inimesed, kellega koos see ära teha. 

Kas saab üldistada, et teatud valdkondades on tööohutuses suuremad puudused? 

Valdkonnad on seinast seina, kuid probleeme esineb pigem mikro- ja väikeettevõtetes. Põhjus on selles, et neil puudub võimekus panna üks inimene tegelema tööohutusega. Suurematel ettevõtetel on see organiseeritud palju paremini, kuna neil on ka suurem finantsvõimekus. 

Too palun näide väikeettevõttest, kus tänu sinu teenusele toimusid suured muutused. 

Tööinspektsioon teostas kontrolli ühes väikeettevõttes, kus ei olnud tööohutuse osas mitte midagi korras. Selline pisike ettevõte, 6-7 inimest. Nad olid tegutsenud mitu aastat, kuid tegemata oli riskianalüüs, isikukaitsevahendid puudusid … Mitte miski ei olnud korras! Ka algteadmised olid puudulikud. Pidin ettevõtte juhile isegi selgitama, miks asbest on ohtlik.

Tööinspektsioon tegi neile seitse ettekirjutust ja alustas menetlust. Minu nõuannete ja suunamiste järgi hakkasime asju korda seadma ja saime kõik enne kella kukkumist tehtud. 

Asbest on looduslik mineraalide rühm, mille kaasaegne kasutus algas juba 1800. aastal tööstusrevolutsiooniga, kuid vähenes aastal 1970, kui hakkas kehtima seadus, mis keelas teatud toodete tootmise. Asbestitolm kahjustab hingamisteid ja hinnanguliselt sureb igal aastal asbestoosi 90 000 inimest. 

Mida näitab sinu praktika – kas ettevõtted eksivad ühtede ja samade nõuete vastu? 

Kõige rohkem tuleb ette, et riskianalüüs on tegemata või see on ajast ja arust. Riskianalüüsi peaks pidevalt üle vaatama selle pilguga, et kas midagi on vahepeal muutunud. Kui näiteks tööstusettevõte võtab kasutusele uued masinad, siis neil tuleks teha uus riskihindamine. 

Teine probleem on see, et ei osata riske hinnata. Vahel puuduvad teadmised, et näiteks puidutolm võib olla vähi tekitaja või et laialdaselt kasutusel olev makrofleks on sissehingamisel kahjulik ja võib põhjustada astma sümptomeid.

Kolmandaks – ohte ei osata enam hinnata, kui viibitakse pikalt samas keskkonnas. Hea näide on see, kui teil on kodus terav kapinurk. Te ise teate, et see seal on, ja ei löö ennast ära. Kuid kui keegi tuleb külla ja ei ole sellest teadlik, siis võib ta sellele tähelepanu pöörata või teadmatusest end ära lüüa.

Kuidas üleüldse tööohutusest mõeldakse? 

Kogemus näitab, et alguses tuleb ikka ette puiklemist stiilis “Aga miks meil seda vaja on?”. Samas kui võtmeisikutele asi selgeks teha, mõistavad tööohutuse nõudeid ka teised. 

See on ka moraalne kohustus. Seista oma töötajate heaolu eest ja vastutada selle eest, et keegi tööl viga ei saaks. Kui inimene ikka tuleb tööle kümne varba ja sõrmega, siis peab ta ka sealt sama tervena lahkuma. 

Aga miks ohutusele tähelepanu ei pöörata? Kas asi on rahas?

Kui tööohutusega ei ole üldse tegeletud, siis võib see olla alguses kulukas. Kuid see ei ole peamine põhjus. Pigem kardetakse, et kõigega peab kohe tegelema. Tegelikult ei pea ega saagi kõigega korraga tegeleda. Tuleb vaadata, millega peaks kohe tegelema ja mis kannatab oodata. Kõike seda saab hajutada ja planeerida isegi mitme aasta peale.

Teine murekoht on see, et ei osata kastist välja mõelda. Tihti on nii, et lahenduse saaks luua odavamalt. Kui on näiteks mürarikas keskkond, siis selle asemel et osta sajale inimesele kuulmiskaitsevahendid, tuleks mõelda, kas on veel võimalikke lahendusi. Näiteks saab piirata mürarikkale keskkonnale ligipääsu ja teha tööprotsessides muudatusi. Kui sellistes ruumides viibib edaspidi ainult kümme inimest, siis on kulu kohe väiksem.

Kui asjad läbi mõelda, siis sageli ei ole lahenduste leidmine nii kulukas, kui eeldatakse. 

Mis võiks ettevõtjat motiveerida ohutusega tegelema? Mis on suurim kasu, mis ta sellest saab?

Esiteks väheneb kindlasti töötajate voolavus, sest nad teavad, et selles ettevõttes on turvaline ja ohutu töötada. Noorem generatsioon hoolib oma tervisest rohkem ja neil puudub huvi töötada pikaajaliselt keskkonnas, mis nende tervist rikub. Niisiis, kui töökeskkond on ohutu, suurendab see motivatsiooni ka noortes inimestes. 

Teiseks ennetab see negatiivseid meediakajastusi. Me kõik teame, et kui toimub tõsine intsident, siis üldjuhul räägitakse sellest ka meedias. Kes seda tahaks?

Kindlasti mõjutab tööohutus ka ettevõtte finantsseisu ja näiteks koostööd võimalike uute partneritega. Võib juhtuda, et mõni rahvusvaheline ettevõte näeb, et teises ettevõttes pannakse töötajate turvalisus ohtu, ja otsustab, et ei soovigi temaga koostööd teha. 

Tööinspektsioon teeb regulaarselt kontrolle ja kindlasti ei soovi ükski ettevõte, et neile hakataks ettekirjutusi tegema. Hoopis muretum on teha asjad juba enne korda. 

Aga lõppude lõpuks on peamine eesmärk ikkagi see, et kõik töötajad läheksid töölt tervetena koju.