Ektaco blogi

Piletikontrolli asendamine automaatväravaga nõuab kogemusi. Kelle poole pöörduda?

Ajaloolisesse hoonesse automaatväravate paigaldamine nõuab kogenud spetsialiste, sest nõudmisi, millele seadmed vastavad, on omajagu. (c) Foto: pressifoto
Ajaloolisesse hoonesse automaatväravate paigaldamine nõuab kogenud spetsialiste, sest tingimusi, millele seadmed vastama peavad, on omajagu.Foto: pressifoto

Tööjõupuudus, koroonakriis ja turvakaalutlused – kõik toovad kaasa selle, et nii muuseumides, kinodes, näitustel kui mujal, kus vanasti veendusid kliendi pileti olemasolus luust ja lihast piletikontrollid, on süsteemid asendatud automaatsete väravatega.

Ajaloolisse hoonesse kaasaegse tehnika sobitamine on omaette kunst, eriti kui tegemist on muinsuskaitsealuse ehitisega.

“Kellel vähem kogemust, see ei suuda sarnast asja pakkuda. Me oleme neid seadmeid paigaldanud ja töös hoidnud 15 aastat ja teame, mis läheb läbi, mis mitte,” ütleb Anton Batanov automaatväravaid ja kassasüsteeme arendavast ja pakkuvast ettevõttest Ektaco. “Paks Margareeta, Lennusadam, tuletornid Hiiumaal, Vana Rüütli tänava eramuuseum,” loetleb ta projekte, kus süsteemid paika on pandud. 

Viimane suurem sellelaadne projekt oli ettevõttel Tallinnas Neitsitornis. “Seal oli probleem selles, et muuseumiga samades ruumides asub ka ajalooline kohvik. Nii lipsasid aga paljud inimesed, kes kohvikus koogi söödud said, ilma piletita muuseumisse, kui teenindaja hetkeks eemal oli,” selgitab Batanov olukorda. “Nüüd pole selles osas enam muret.”

Hea nii kokkuhoiuks kui ohutusnõuete täitmiseks

Lisaks piletikontrollile vähendavad automaatväravad vajadust piletimüüjate järele, sest piletit saab osta ka internetist. Mõnes paigas, näiteks Kiek in de Köki muuseumis on 300 meetri pikkune maa-alune bastionikäik, kus ohutuse mõttes on pidevalt vaja ülevaadet, kui palju seal inimesi viibib. Väravad annavad sellest selge pildi. 

Et väravatesüsteem sisse seada ja sellest maksimaalne kasu kätte saada, on oluline, et sellega tuleks kaasa ka vajalik tarkvara ja et asi sobituks kassasüsteemi ja muude tehniliste lahendustega. 

“Ma olen näinud Euroopa linnades, kuidas väravad on küll üles pandud, aga need seisavad jõude, sest süsteemi pole sisseseadmisel korralikult läbi mõeldud,” räägib Batanov. “Meil on lahendus väga mitmetasandiline: lisaks väravatele on olemas ka IT-süsteem. Eraldi midagi arendama hakata pole vaja.”

Lisaks peab enne paigaldamist läbi mõtlema nii külastajate liikumistrajektoori kui tehnilised lahendused, kuidas vedada kaableid jmt. Väravad saavad pidevalt vatti ka füüsiliselt: neile minnakse vastu, neid surutakse, neile toetutakse – seetõttu peavad nad olema väga tugevalt paigaldatud. Selleks oli vaja tihti puurida paekivisse auke, valada betooni. Mõnes kohas polnudki muud teha, kui valmistada roostevabast terasest alusplaat, mille liimisime põranda keraamiliste plaatide külge ja kinnitasime sellele väravad. 

Muinsuskaitsele peab variandid ise välja pakkuma

Muinsuskaitsealuses hoones on omaette nõudmised. Anton Batanov on selles osas kogenud mees. “Nõudmisi, millele peavad seadmed vastama, on lehekülgede viisi, alustades kasutuskindlusest ja funktsionaalsusest kuni muinsuskaitse eritingimusteni välja,” märgib ta. Kõigi nende nüanssidega on ta oma karjääri jooksul korduvalt kokku puutunud ja probleemidele lahenduse leidnud.

Selleks, et asjaga kusagilt pihta hakata, on kõige mõistlikum spetsialistid olukorraga tutvuma kutsuda, nii saavad nad kõige paremad omapoolsed lahendusvariandid välja pakkuda. 

Muinsuskaitse osas peab arvestama, et igasugused lahendused sinna ei sobi. Viimane suurem sellesarnane töö, mille Ektaco läbi viis, oli Neitsitornis. Selleks puhuks pakkus firma välja kaks erinevat lahenduse võimalust. “Muinsuskaitsele tuleb lihtsalt variante välja pakkuda,” võtab Batanov loo kokku. “Nemad ise ei hakka kunagi ette joonistama, milline lõpplahendus peaks välja nägema.” 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Telli Geeniuse kõige hinnalisemad lood oma postkasti

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate DigiPRO ja Ärigeeniuse olulisematest lugudest.