Sel aastal sai Pärnu suvemelu täiendust ühe hoopis omanäolise lokaali näol – suvepealinna kerkis kuum ja särtsakas Miami Lounge. Värvika sisekujunduse eest vastutas A3 sisearhitektuuribüroo, eesotsas Aet Seire ja Hillar Mändiga, kelle kontseptsiooni järgi OCCO lokaali sisustas. Usutluses kirjeldavad sisearhitektid, kuidas eripärane kontseptsioon valmis ning mis neid seejuures inspireeris.
Millest te projekti tegema asudes juhindusite?
Hillar: Teadsin seda hoonet juba varem: uhkel Pärnu peatänaval räämas 50ndatel ehitatud kaubamaja, mis toimis 90ndatel söögikohana. Kliendil oli sihikul sellel tänaval mitu kinnistut, kuid esmapilgul tundus talle kõige valutum ja rentaablim just see hoone soetada. Idee oli kohe paigas ja nimi samuti – Miami Lounge. Sisearhitektina on alati esimene soov tekitada võimalikult hästi toimiv planeering, ja seda me Aetiga tegime.
Siis avastati aga, et maja oli omal ajal käepärastest vahenditest ehitatud ja omadega täiesti läbi – talad mädanenud jne. Selle asemele pidi ehitama uue hoone ning kaasati Pärnus teada-tuntud headuses arhitekt Tanel Tuhal oma bürooga. Meie rõõmuks jäi esialgne planeering paika. Arhitektile sai lähteülesandeks ja aluseks meie planeering, mis tavaliselt on olnud projekteerimisprotsessis vastupidi.
Mida soovis klient?
Hillar: Kliendi soov oli tekitada selline moodne, hoopis teistest kohtadest eristuv lokaal – midagi täiesti uut. Inspiratsioon tuli Miamist, Ameerikast, kus on väga mitmeid eriilmelisi katusebaare.
Muidugi oli kliendil soov saada meeletu kogus istekohti ning kogu ülesehitus pidi olema nii eelarveliselt kui ruumi mõttes väga ratsionaalne. Selleks, et köök kogu rahvamassi ära suudaks teenindada, pidi see olema päris suur. See oli ka kõige suurem pähkel – pressida kogu vajaminev ruumimaht nii väiksele krundile.
Kuna kujunduse osas on üks tähtsamaid elemente inimesed ise, oli meie ülesanne luua neile taustsüsteem. Kasutasime materjalides palju plastikut, et materjal inimmassidele vastu peaks. Osalt ka selleks, et teenindajad, noored tüdrukud, saaks mööblit vajadusel liigutada. Sisustus ja interjöör pidi olema nii niiskus- kui külmakindel. Et kui talvel küte välja keerata, siis ei tohi midagi juhtuda. Me ei saanud kasutada uhkeid tekstiile ja vaipasid – mõte oli selles, et suvel tuleb inimene bikiinide väel kohale ja võib siis põrandale rannaliiva pudistada.
Aet: Kliendi mõte oli luua lennukas non-stop söögi- ja joogikoht, kus muretu suvitaja saaks veeta meeleoluka hommiku, päeva, õhtu ja öö koos sõprade ja lähedastega. Seal peaks olema pidev melu – erksad kutsuvad värvid ja liikuma suured massid. Sealt tuli mõte kasutada tugevaid värve, nagu türkiissinine, roosa ja neoonsed toonid. Võtsime aluseks vanad Georgia stiilis sammastega ehitised ja üritasime tabada ja luua vana Miami baarimelu. Tahtsime anda edasi tõelist ööelu virr-varri ja eklektikat. Tõsi ta on, et ka see vana 50ndate maja oleks selle idee ära kandnud, aga ta oli nii kehvas seisus, et pidi uue ehitama.
Hillar: Kuna teisele korrusele oli soov terrass tekitada, tulid juba juurde katusekihid ja soojustused, mida vana hoone konstruktsiooniga ei oleks välja vedanud. Kokkuvõttes oleks siis oleks nööbi ümber pintsaku pidanud tegema. Seega pidi klient võtma raske südamega vastu otsuse hoone maha lammutada ning uus teha.
Aet: Arhitektiga oli väga äge ja sujuv koostöö, ning tulemus on suurepärane!
Hillar: Klient tegi väga suure investeeringu ka selles arvestuses, et koht on vaid kolm kuud lahti – ainult suvehooajal. Kui üldiselt vaadata, siis tundub, et siia ei olegi nii palju raha paigutatud, et võiks isegi rohkem. Aga kui vaadata seda perioodi, millal koht lahti on, siis on tehtud väga suur investeering. Kogu kontseptsioon on selles mõttes väga huvitav.
Millised on teie lemmikelemendid selles projektis?
Hillar: Minu üks lemmikutest on helendav välimööbel, mida ma ei ole varem kuskil kasutanud. Kui objekt valmis sai, mõtlesin, et seda elementi oleks võinud isegi rohkem rõhutada. Helendav mööbel mõjus väga ägedalt just hämaras, kui päev hakkab ööks üle minema. Paraku oli see võrreldes ülejäänud mööbliga üpris kallis ning seetõttu ei saanud seda rohkem kasutada.
Aet: Minu lemmik on triibuline klaasplokk-lett – väga massiivne ja korduv element, mis on paigutatud nii esimesel kui teisel korrusel organiseeritult ruumi keskele, see võtab ruumi hästi kokku. Lisaks värvivalguse kontseptsioon, koos helendava mööbliga.
Hillar: See lett oli kohe alguses paika pandud, kui arhitekt meiega liitus. Lett pidi olema näha tänavalt, kui inimene mööda läheb – see pidi olema kutsuv. Vanas puitmajas oli teine korrus täiesti kasutamata, meie eesmärk oli külastaja ka teisele korrusele saada. Valgust kiirgavad letid töötavad natukene nagu majakana ning tõmbavad inimesi ligi. Kuna kogu hoone on klaasist, paistavad letid ka kenasti välja.
Kuidas Miamilik melu teie enda stiilist erineb?
Aet: Kujundamisega on nii, et sa oled teisisõnu kui näitleja ja kohandud kliendi ja tema esitatud ülesande või väljakutsega. Kogu protsessi mängu ilu ja valu seisnebki selles, kui osavalt sa jääd võimalikult iseendaks, tehes seda, mis meeldib sulle enesele ja tagatipuks ka töö tellijale. Selle projekti klient on meile juba varasemalt tuttav – oleme teinud varem mitu tööd, seega me usume, et ta teadis ja tundis meie käekirja. Meil on kliendiga ka omad sisenaljad, et “Seekord 70ndaid ei tee!” – nii remargi korras, tuleb tõdeda, et see ajastu meile väga meeldib. Aga selle projektiga tegime hoopis 90ndaid!
Hillar: Minult küsis äsja üks klient, kas disaineritel on Eestis oma stiil? Eesti on nii väike, et sa oled sunnitud tahes-tahtmata tegema natukene kõike. Meelelahutuskohaga on nii, et teed justkui lavakujundust. Põhiidee peab sind ennast inspireerima ning siis saad ka enda elu huvitavaks teha.
Muidugi saaks teha kõik kohad ühte moodi, lähtuda enda stiilist. Palju põnevam on aga see, kui saad võtta aluseks koha spetsiifika ja mõelda projektile oma melu ja loo. Sellel projektil oli põhiliseks inspiratsiooniks Pärnu suvi – seda ei ole mujal kui Pärnus. Lämbe kliima ja peatumatu melu – see pidi Miami Lounge’i kirjeldama.
