Kas laps loeb? Lastekirjanduse eksperdid Eestist ja Soomest teavad vastust

Põhjamaade edu on rajatud raamatukogude peale, mis on moodustanud omavahel võrgustiku, kus kogu kirjandus on kergesti kättesaadav. Eestis läheb aga selle koha peal nn pudelikael kitsaks.Foto: Shutterstock

Lapsevanemaid ja kooliõpetajaid kuulates jääb tihti mulje, et lapsed ja noored haaravad aina harvem raamatu järele. Kas sellega kaasneb lugemisoskuse, tekstist arusaamise ja analüüsivõime vähenemine? Vastuse üle juurdlevad lastekirjanduse eksperdid Soomest ja Eestist.

Viimastel aastakümnetel on läinud sedaviisi, et ühed inimesed loevad väga palju ja otsivad pidevalt uut teavet ning samal ajal teised ei loe üldse või kujundavad oma maailmapilti internetist leitud info põhjal. Olukord paneb tuleviku pärast muret tundma, sest lugejail ja arutlejail on paremad väljavaated nii elus kui tööl hästi hakkama saada, teistel on aga oht raskustesse sattuda. 

Kas tulevik on kesise arutlusvõimega noorte kätes? 

Kirjaniku ja Helsingi linnaraamatukogu hoidja Sini Helmineni sõnul on lugemine mitmetahuline teema, sest leidub lapsi ja täiskasvanuid, kes loevad väga palju, kuid samas on osad lapsed lugemisoskuses nii maha jäänud, et neil on keeruline mõista isegi lihtsa tekstiga raamatuid. Helmineniga, kes tegeleb Helsingi linnaraamatukogus soomekeelse kirjandusega, nõustub tema kolleeg Tobias Larsson, kes sealsamas raamatukogus on spetsialiseerunud rootsikeelsele laste- ja noortekirjandusele. 

Larsson tõdeb, et kuigi soome- ja rootsikeelse kirjanduse tarbijate vahel on nüansilisi erinevusi, on suur pilt enam-vähem samasugune. “Küll tahaksin öelda, et need lapsed, kes loevad palju, loevad enamasti ka rohkem kui nende vanemad,” toob Larsson välja midagi positiivset. 

Helminen tõdeb, et tulevik on vähemalt Soomes pisut tume, sest sealne valitsus on ette valmistamas seadusemuudatust, mis muudab raamatud raskemini kättesaadavaks. “Olukorra muudab keeruliseks maksumuudatus, mis tõstab ka raamatute hinda. See tähendab, et raamatud  ei pruugi enam olla kättesaadavad neile, kelle lugemisoskust on eriti vaja arendada ja hoida.” 

Kirjanik ja raamatukoguhoidja Sini Helminen loodab, et lapsed loevad ka oma emakeeles. Foto: Janne Luotola

Kohustuslik koolilugemine ei ole ainult koolide ja raamatukogude teema

Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktori Triin Soone sõnul ei ole olukord vähemalt Eestis nii hull, kui arvatakse.  Ta ei näe tulevikku nii mustades toonides ja arvab, et pigem sõltub palju sellest, kuidas me laste lugemust varasemaga võrreldes mõõdame. Ühtegi uuringut selle kohta, kui paljud lapsed piirduvad vaid kohustusliku, koolis ette antud kirjandusega ja kui paljud loevad vabal ajal, Eestis tehtud ei ole. Kuid nii ehk teisiti aitab see väga kaasa, et Eestis on lastel kohustuslik koolilugemine. Paljudes teistes Euroopa riikides see nii ei ole. Seega võib öelda, et Eesti lapsed loevad üsna palju. 

Kuigi ka Soomes tuleb lastel teatud eani koolis raamatuid kohustuslikus korras lugeda, on Larssoni sõnul jäetud koolid ja raamatukogud lastesse lugemisharjumuse juurutamisega tegelema kohati üksi. “Väga keeruline on panna lapsi lugema, kui lapsevanemad eeldavad, et neil ei ole siin mingit rolli ja me peame seda üksi tegema. Arvatakse, et lapsed hakkavad ise automaatselt lugema ja kirjanduse vastu huvi tundma.” Tegelikult on lugemisharjumuse tekitamine raske töö, millesse peavad panustama kõik, et näidata lastele, et nad on osa ühiskonnast, kus lugemine on olulisel kohal. 

“Võib-olla loevad lapsed vähem ilukirjandust, aga seda suuresti sellepärast, et tänapäeval on palju rohkem muid võimalusi, millega oma vaba aega sisustada,” tõdeb Soone. Isegi kui muud ajaveetmisviisid juurde lisada, on meil Soone kinnitusel ikkagi piisavalt lapsi, kelle käsi haarab raamatu järele. 

Lugemisharjumus saab alguse kodust

Laste lugemine seisab Soone sõnul kolmel sambal. Esimesena mainib ta kirjanduse paljusust. “Kui me tahame, et meie lapsed suusataks, siis on meil vaja lund ja suuski, alles siis saavad nad suusatada. Sama on lugemisega – lapsed saavad lugeda siis, kui raamatud on nende elus olemas ja need vastavad nende huvidele.”

Enamasti saab lugemisoskus ja -harjumus alguse kodust, seega, kui kodus peetakse kirjandusest lugu, seal on raamatuid ja laps kasvab üles lugemist soodustavas keskkonnas, siis ta ka loeb. “Siis võib lugemist pidada tema üheks harrastuseks, sest see on tema elu loomulik osa,” selgitab Soone. 

Larsson toetab Soone öeldut, et kodu on see, kust lapse lugemisharjumus alguse saab. “Hakake lapsi juba väikesest peast raamatutega harjutama. Mängige raamatutega, tehke ühiseid lugemistunde, kus tõesti terve pere loeb. Lugege lastele raamatuid ette. Seda ei pea tegema iga päev, piisab ka, kui istute koos maha nädalas korra ja loete näiteks 30 minutit,” soovitab ta. 

Siiski toonitab Soone, et meie lapsed on meist erinev põlvkond ja nad soovivad ise valida, mida loevad – tänapäeva lapsed ei taha, et neile öeldakse ette, mida lugeda. Kui eeltingimused on soodsad, siis leiab iga laps üles selle, mis talle sobib, olgu need kasvõi koomiksid. 

Koomikseid ei tasu karta!

Kui paljud täisealised ei pea koomikseid õigeks lugemismaterjaliks, siis eksperdid vaidlevad neile vastu. “Lapsed võivad lugeda koomikseid, on ajakirjade huvilisi, leidub lapsi, kes tunnevad huvi luule, fantaasia- või krimikirjanduse vastu. Neis igaühes on olemas oma temaatiline rikkus, mis lapsega sobib, ja sealt edasi võib lapses areneda ka kino- või teatrihuvi,” julgustab Soone lapsevanemaid laskma oma lastel eksperimenteerida ja erinevaid žanre uurida. 

Larssoni sõnul on koomiksid samaväärselt head teejuhid lugemisharjumuse tekitamisel. “Ka  mulle meeldisid lapsena koomiksid, kuid toona alavääristasid paljud õpetajad ja raamatukoguhoidjad neid – peeti justkui halvaks kirjanduseks. Ma ei usu, et eksisteerib kehva kirjandust. Kui see inspireerib lapsi lugema, siis tuleb seda julgustada.” 

Helminen lisab, et koomiksite kaudu saab lugema suunata ka neid, kelle jaoks on lugemine keeruline, sest tugev visuaal aitab mõtet edasi anda. 

Lapsi, kellele meeldivad koomiksid, nimetab Soone visuaalseteks lugejateks. See tähendab, et nad loevad lisaks tekstile ka pildi visuaalset lugu. Kui veel põlvkond tagasi oli illustratsiooni eesmärgiks täita teksti ja midagi peegeldada tekstis ning seda peeti suhteliselt marginaalseks, siis tänaseks on see muutunud. Siiski, tõdeb Soone, on illustraatori roll lasteraamatutes väga suur – vaadakem kasvõi “Sipsikut” või mõnda muud populaarset lasteraamatut, mille tegelastele on näo ja kuju andnud just illustraator. 

Eestis on oma koomiksiautoreid veel vähe ja nii on see suuresti tõlkekirjandus. Küll aga on siinsamas lähedal üle lahe Soomes või veidi kaugemal Belgias ja Hollandis väga tugev koomiksikultuur ja seal loetakse neid palju. Eesti autoritest toob Soone välja Joonas Sildre, kes on siinse koomiksikultuuri edendaja, ja Kertu Sillaste, kes on avaldanud juba üsna mitu sõnatut raamatut, kus kogu lugu on jutustatud pildis.

Kehva suhtumist koomiksitesse selgitab Soone sõnul see, et kahjuks on need Eestis olnud natukene nagu põlu all ja arvatakse, et koomiks on lihtsalt mingi pilt, kus on sees väike jutumull. “Eestlases on väga juurdunud raamatutraditsioon, kus väärtustatakse teksti. Õnneks hakkab nüüd tasapisi tekkima ka pildi väärtustamine,” ütleb Soone. 

Praegused noored elavad palju visuaalsemas maailmas ja oskavad pildist oluliselt rohkemat välja lugeda. Just see ongi põhjus, miks paljud noored hakkavad kõigepealt lugema koomikseid või graafilisi novelle. 

Larsson tõstab koomikseid esile ka kui omaette kunstivormi. “Tõsi, mitte kõik lapsed ei naudi koomikseid ja see on vaid üks võimalik žanr, millega tutvuda. Tegelikult julgustan ma ka üritustel, kus teen ettelugemisi, lapsi lugemisega eksperimenteerima. Lugege erinevaid žanre, tutvuge koomiksitega, lugege õudusjutte, fantaasiat.”

Eesti Lastekirjanduse Keskuse juht Triin Soone ütleb, et oluline on viia lapsed kokku sisuga, mis neile huvi pakub. Foto: Aron Urb

Kuni 800 uut raamatut aastas

Eestis ilmub igal aastal kuni 800 nimetust laste- ja noorteraamatuid, millest kolmandik on meie enda algupärand ja kaks kolmandikku tõlked teistest keeltest. “Meie väikese keeleruumi kohta on see ääretult suur arv. Ka tõlkekirjanduse osakaal on väga rikkalik, sest meil on väga häid tõlkijaid, kes ei tõlgi vaid ühes suunas inglise keelest, vaid üsna paljudest keeltest.” Soone sõnul on Eesti laste hulgas olnud alati populaarne ka Põhjamaade lastekirjandus. 

Kuigi raamatuid ilmub palju, ei ole need krõbeda hinna tõttu kahjuks kõigile kättesaadavad ja seetõttu ka ei osteta neid väga palju. Lisaks on inimeste harjumused muutunud – suured seinast seina ja maast laeni ulatuvad raamaturiiulid hakkavad kodudest kaduma, sest Eestis ja ka teistes Põhjamaades ei osteta enam kõiki raamatuid koju kokku. 

“Kui see raamat on laos või raamatupoes ja sealt kuskile kaugemale ei jõua, siis tulebki vaadata, kuidas raamat ja laps omavahel kokku viia,” räägib Soone. Ja just siin on koht, kus kerkib esile raamatukogude olulisus. 

Lugege kasvõi teises keeles, aga lugege!

Helmineni sõnul on üha enam näha, et palju loetakse mõnes teises keeles, näiteks inglise keeles. See on tema hinnangul pisut murettekitav, sest iga rahvuse, eriti väikese rahvuse jaoks on keele säilimine oluline. “Kuigi on oluline osata lugeda ka oma emakeeles, on tegelikult hea, kui loetakse midagigi.”

Larsson peab isegi ohtlikuks, kui lapsel teises keeles lugemine keelata, sest nii võib ta kaotada huvi lugemisoskuse arendamise vastu ja see tähendab paratamatult, et soiku jääb ka teksti mõistmise oskus. 

Üks teema, mille üle tuleks arutleda, on see, kuidas lastes lugemishuvi tekitada. “Me ei tohi neile pidevalt öelda, et lugemine on lõbus tegevus. Laste ja täiskasvanute jaoks on lõbus tegevus eri tähendusega. Meie jaoks tähendab see, et tegemist on rahuldustpakkuva tegevusega, millel on haripunkt. Lapse jaoks tähendab lõbus tegevus, et see on lihtne ja selle nimel ei pea palju vaeva nägema. Aga lugemine ei ole alati lihtne, see nõuab tähelepanu,” toob Larsson välja ühe olulise poole. 

Raamatukogude roll muutub aina tähtsamaks

Raamatukogud on teine oluline märksõna, kui rääkida sellest, kuidas meelitada lapsi lugema. Põhjamaade edu on rajatud ka raamatukogude peale, mis on moodustanud omavahel võrgustiku, kus kogu kirjandus on kergesti kättesaadav. Eestis läheb aga selle koha peal nn pudelikael kitsaks. 

Nimelt on meil küll väga hea raamatukogude võrk, aga kooliraamatukogud on tänaseks praktiliselt kadunud, mistõttu on põhiraskus kandunud rahvaraamatukogude õlule. “Siin sõltub väga palju sellest, mis tasemel üks või teine raamatukogu on ja missugune inimene on raamatukoguhoidja. Sealhulgas on oluline, kui professionaalne on see raamatukoguhoidja, kes lapse raamatuga kokku viib, sest selge on, et kodudes on olukord muutunud,” ütleb Soone. 

Ja siit kerkib esile kolmas küsimus, ehk kuidas viia noor kiiresti kokku teda huvitava sisuga, sest teadupärast võib raamatukogus mõnel popil raamatul olla üsna pikk ootejärjekord. Ootamine aga peletab iga noore eemale ja suunab teda huvide juurde, mis on kiiremini kättesaadavad. “Kõige suurem murekoht on täna see, et kirjandus ei ole väga laialdaselt kättesaadav, see kipub muutuma eksklusiivsemaks, sest raamatud on kallid ja ka raamatupoode pole füüsiliselt enam nii palju ehk tihti tuleb see raamat endale internetist tellida,” tõdeb Soone.

Ka raamatukogud ei suuda järjest kallinevat kirjandust palju osta ja nii soetatakse raamatust tihti vaid üks eksemplar, mõni suurem raamatukogu ka kaks eksemplari. Põhjamaade raamatukogud suudavad aga osta ühte raamatut 10–20 eksemplari. “Eks sellistel puhkudel tilgub süda ikka verd, kui mõtled, et ühes vanuses olevatele lastele on meil raamatukogus pakkuda vaid 1-2 eksemplari,” tunnistab Soone. Nii ei saa ka suuremal grupil noortel tekkida diskussioone mõne raamatu ümber. 

Kuigi kõik ei ole ideaalne, ei pea Soone sõnul lapsevanemad kartma, et väiksema lugemuse tõttu laste analüüsivõime kesiseks jääb, sest lapsed oskavad meist palju paremini lugeda pilti.  

Siiski on maailmapildi kujunemiseks ja selle toimimise mõistmiseks väga oluline lugeda just erinevat kirjandust. “Lapsevanema roll lapse lugema suunamisel on esmase tähtsusega, sest laste võimalused on sageli vanemate valikud. Edu võti on see, kui loome rohkem võimalusi laste ja kirjanduse kokkusaamiseks – kodus, koolis, raamatukogus.”

Põhjamaade tulevikumajanduse blogi toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kolm korda nädalas

Telli DigiPRO uudiskiri

Kolm korda nädalas (esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti) spetsiaalne DigiPRO liikmetele tehtud kommenteeritud uudiskiri, et sa midagi olulist maha ei magaks. Iga uudiskirja magnet on meie ajakirjanike kirjutatud pikem artikkel, mis meie arvates võiks selles valdkonnas töötavaid inimesi huvitada ja neile vajalik olla