Arendaja teeb kohtumisel tähtsa näo ja lausub autoriteetselt: “Peale põhjalikku eeltööd ja kõikide argumentide kaalumist oleme jõudnud järeldusele, et meie platvorm on teie ärile parim valik.” See lause paneb nii mõnegi inimese äratundmisrõõmust või -kurbusest muigama, usub ligi 12-aastase tarkvaraarenduse kogemusega ettevõtte Lumav Commerce OÜ (Lumav.ee) äriarendusjuht Margus Ots, kes räägib e-äri projektide ebaõnnestumistest ja nende vältimisest väikeses artiklisarjas, mille teine osa algab nüüd.
“Mis on parim platvorm?” küsimuse asemel tuleks tegelikult küsida hoopis: “Mis on minu ärile hetkel parim platvorm?”.
Rusikareegliks on, et valitud platvorm peaks sobima eesmärkidega ka pikemas perspektiivis. Pidavate eesmärkide püstitamine ei ole üldjuhul võimalik kuna ettevõtjad on ikka positiivselt mõtlevad inimesed ja plaanid tehakse alati suuremad. Armastame öelda, et kui konkurents ja bränd vähegi lubab siis katseta rendipoega, selle asemel et riskida zombi-poe loomisega.
Kuidas sobivust aga adekvaatselt hinnata, kui iga äriliselt mõtlev arendaja kiidab enda lemmikplatvormi ja teisi maha teeb? Kõige fundamentaalsem küsimus on kas luua pood rätsepalahendusele st. täpselt enda vajaduste järgi nullist või vabavaralisele platvormile, kus mingi standard juba ees, kuid see-eest ebaõnnestumise korral võimalik hõlpsamini arendajat vahetada.
Kuidas tagada erapooletus?
Kui vähemteadlik tellija endale kulude suurusjärkude osas selgust loob, siis harilikult vaadatakse otsingutulemustes e-poe arendajaid, võetakse nendega ühendust, küsitakse umbkaudset pakkumist ning pannakse need siis suuruse järgi ritta – platvormi mitte arvesse võttes. Lõppude lõpuks – ärilisest vaatest peaks lugema ju vaid projekti maksumus.
Ettenägelikumad tellivad enne tehnilise lähteülesande, et pakkumised oleksid võrreldavad, aga ka siin võivad mõned nõuded platvormiti maksumust oluliselt eristada. Kurat peitub detailides, näiteks pakiautomaatide võimalikkuses.
Kuidas leida õige platvorm?
Üldiseid ülevaateid, mis tingimustel mis platvorm valida leiab erinevatest blogidest või sõltumatutelt osapooltelt (soovitav siiski säilitada allikakriitilisus). Tark on leida võimalus analüüsida e-ärisid, kes on suuruse mõttes sarnased või eeskujuks ning vaadata näiteks Wappalyzeri abil, mida need kasutavad. E-äride puhul võib muidugi ka kaupmeestelt otse küsida ja eriti neilt, kellega enda mahtusid sarnaseks pead. Ka potentsiaalselt arendajalt võib otse ausalt küsida – üldjuhul soovitakse ikka rahulolevaid pikaajalisi kliente mitte ootustes pettunuid.
Platvormi valikul on kaks poolt: kas see võimaldab teha seda mida e-kaupmees selle tasuvusperioodi jooksul tahab (poe vaadete arv, keeled) ning kas ta vastab mittefunktsionaalsetele nõuetele (toodete ja külastuse arv). Potentsiaalsete arenduspartnerite arv on ka oluline mõõdik mida juba ette vaadata ning ise olen viidanud E-kaubanduse Liidu arendajaliikmete andmebaasile.
Mitmed konsultatsioonibürood ja suuremad agentuurid pakuvad digiäri analüüsi teenust, kus muuhulgas tehakse ettevõtte ärinõuete ja ambitsioonide järgi sobiva platvormi ettepanek. Ehk siis lisaks kliendile ja arendajale on e-äri loomise protsessis enne pardal ka kolmas osapool, laiema silmaringiga partner. Sellise konsultandi kaasamine otsustusprotsessi on väga levinud Lääne-Euroopas ja USAs, kus turul olevate platvormide arv võtab silma kirjuks ja kus ka litsentsitasud on väärikamad (vt nt Gartneri maatriksit). Eesti on õnneks või kahjuks väiksem ja siia on levinud peamiselt tasuta või väga soodsa litsentsiga platvormid – see teeb valiku oluliselt lihtsamaks.
Nagu öeldakse ukselt-uksele müügimeestele treeningutel – vastus Sinu küsimusele peitub järgmise ukse taga. Ehk suhelda ja soovitavalt rohkem kui ühe osapoolega.
Sarja esimest osa vaata siit:
Järgmises, kolmandas osas on vaatluse all ebaselged nõuded. Kas taheti Ferrarit, aga saadi Moskvitš? Või taheti hoopis Moskvitši raha eest Ferrarit?
