Üle laia lageda,

Lumivalge, uinund maa

Sõidab linna jõulumees

Kristalses täheöös.

Kaugelt, kaugelt Põhjamaalt

Täna ruttab siia ta,

Põhjapõdrad, kaelas kuljused,

On iidse saani ees.

Just nii on aastakümneid laulnud kõik suured ja väikesed jõulusõbrad. Viimaste aastate pandeemia, ja mis seal salata, ka nutistumise valguses võiks aga need read vabalt ümber kirjutada. Enam ei ole ju haruldus, et jõulumees tuiskab tuppa hoopis läbi mõne veebirakenduse 

Keskmiselt veedab selline virtuaal-jõuluvana lastega 8-10 minutit ja Suurbritannias tuli eelmistel jõuludel ühe kõne eest maksta 25 naela. Eestis jäi mõni aasta tagasi jõuluvanade keskmine kojutuleku hind 60-180 euro vahele. Veebi teel osutatav teenus on selgelt odavam. Haruldased pole ka korrad, kui jõuluvanal on laste jaoks aega vaid mõni minut. 

Ja just nii muutub ka laste jaoks täiesti normaalseks see, et jõuluvana ei tule enam füüsiliselt kohale vaid talle saab salme ette lugeda virtuaalselt. 

Eestis alustas esimene veebi jõuluvana oma tegevust 2009. aastal, kui osaühing Maailm Veebikaameras tuli välja teenusega, mis võimaldas kõigil soovijatel jõululaupäeval jõulutaati näha. Jõulutaat salvestas videotervituse, milles ta kõneles lastega nende aasta jooksul tehtud tegudest, toimetamistest, kordaminekutest ja vajaduse korral ka pahandustest.

Praeguseks on see ettevõte küll oma uksed sulgenud, kuid virtuaalsed jõuluvanad ei ole ka Maarjamaalt kuskile kadunud.

Eelmisel aastal toimus Eesti jõuluvanade initsatiiivil iga-aastane Jõuluvanade Kongress samuti virtuaalselt. Kongressi ellu kutsujaks oli Eesti Jõuluvanade Selts ja virtuaalse kongressi põhjuseks oli just kestev koroonakriis, mis muutis traditsioonilised jõuluvanade pühade-eelsed kogunemised praktiliselt võimatuks. 

Kuhu su püksid jäid?

Ükskõik, kas me seda endale tunnistame või ei, aga pea igaüks meist on mõnel videokoosolekul osalenud nii, et on jätnud kas püksid jalga panemata, või lesib samal ajal diivanil veinipokaali kolleegide eest varjates. Ilmselt pole siinkohal erandiks ka jõuluvanad. Näiteks tunnistas eelmisel aastal ajakirjale Wired intervjuu andnud jõuluvanana leiba teeniv 53-aastane Mitchell Scott, et ka temal on ette tulnud olukordi, kus ta teeb lastele üle videokoosoleku jõuluvana, aga kostüümist on tal seljas ainult ülemine osa. See on mehe sõnul lihtsalt mugav, sest iga kord ei jõua endale tervet kostüümi selga ajada. Scotti sõnul on virtuaalne jõuluvana teenus mugav ka seetõttu, etenam ei pea ootama õues ja külma kannatama, kuni pere su tuppa laseb.

Jälgi jõuluvana 

Juba viimased 18 aastat on Google’i loodud internetilehe Santa Trackeri kaudu võimalik vaadata, kus maailma punktis jõuluvana parajasti kõigile suurtele ja väikestele rõõmu toob ja kinke jagab.

Mõni aasta tagasi kirjutas ajakiri Times, et just tänu tehnoloogilisele uuendusele on võimalik jälgida, kuidas jõuluvana alustab iga aasta 25. detsembri esimestel tundidel koos oma põhjapõtradega põhjapooluselt teekonda, mis viib habemiku ümbermaailmareisile.

Kui tal veab, sööb pika valge habemega mees mõned šokolaadiküpsised ja joob piima. Kui tal aga õnne pole, võib jõuluvaras Grinch tema plaane takistada. Seda kõike saabki Santa Trackeri kaudu otse jälgida. 

Sel aastal lubas Google Santa Tracker, et teekonna jälgimine on senisest veelgi lõbusam ja põnevam, sest lisaks niisama jälgimisele saab veebisaidil ka mängida ja endale muid jõululikke tegevusi leida. 

Näiteks saab veebilehe abil teha jõuluvanaga koos pilti, jälgida, kuidas päkapikud kinke meisterdavad või mängida erinevaid mänge. Lisaks on võimalik koos jõuluvanaga mõnusalt virtuaalse kamina ees jalgu soojendada. 

Jõuluvana teekond on 25 tundi pikk ja esimene peatus on Ida-Venemaal. 

Meie lapsed on “digitaalsed põliselanikud”

Mis aga puutub meie lastesse, siis nende kohta kiputakse järjest enam ütlema, et nad on justkui “digitaalsed põliselanikud”, kes kasvavad üles tehnoloogiamaailmas, mida nad tunnevad nagu oma viit sõrme. Siiski selgub, et tegelikult ei pruugi see näiteks Z-põlvkonna kohta päris tõele vastata. 

Ajas võib küll muutuda elu justkui Wall-E multikaks, kus ühel hetkel ei olegi enam vajadust oma kodust väljuda, sest kõike saab teha virtuaalselt. Samas siiski ei tähenda see, et lapsed digimaailmast kõike teaksid. 

Näiteks selgub 2018. aasta rahvusvahelise arvuti- ja infopädevuse uuringu tulemustest, et ainult kaks protsenti õpilastest saavutas kõrgeima taseme, mis viitab digitaalse põliselaniku staatusele, kirjutas Washington Post. Ainult 19 protsenti võiksid töötada iseseisvalt arvutitega teabe kogumise ja haldamise eesmärgil ilma, et vajaksid selleks kõrvalist abi. Kokku osales toona uuringus 42 000 õpilast 14 riigist.  

See ei tähenda, et tänapäeva lapsed oleksid digitaalselt rumalad, vaid tänu uuringu tulemustele on võimalik neid harida nüüd just nendes digiteemades, milles nad pole kõige pädevamad.

Kuigi iga lapsevanem soovib, et tema võsuke veedaks võimalikult palju aega väljaspool virtuaalkeskkonda, siis paratamatult on pandeemia pigem soodustanud vastupidist. Teisest küljest on see aidanud aga palju kaasa ka meie laste virtuaalteadmiste paranemisele ja ka seal varitsevate ohtude märkamisele. Nii pannakse tegelikult ka koolides ja huvihariduses üha rohkem rõhku laste virtuaalteadmiste suurendamisele ja -oskuste laiendamisele. 

Seega tasub ajaga kaasas käivatel täiskasvanutel samuti moodsa nutiajastuga kaasas käia ja oma võsukeste kõrval ekraani taga kohad sisse võtta, et digijõuluvanaga lähemalt tutvust teha.