Tulevikule mõeldes on turvaline eeldada, et mis tahes ressursid muutuvad kas kallimaks või raskemini kättesaadavaks, olgu selle põhjustajaks muutunud turutingimused, uued regulatsioonid, keskkondlikud või julgeolekust tulenevad väljakutsed. Ehk teisisõnu mõjutavad ruumipoliitika muutused meid kõiki. Millel lähiaastatel silma peal hoida ja kaasa rääkida?
Millega tuleb arvestada?
Ressurssidest rääkides on ilmne, et kestliku arengu võimalikkus sõltub sellest, kuidas me käime ringi end ümbritseva ruumiga. Tark ruumipoliitika on üks kestlikkuse alustaladest.
Küsimus on selles, kas me suudame piisavalt tagada selle, et meie heaolu ei saaks riskide avaldudes liiga rängalt kannatada ja tuleme toime ka keerulisemates oludes.
Eestimaalastena ei ole me harjunud ruumist mõtlema kui piiratud ressursist, kuna maa on näinud alati lõppematult avar. Elab ju ligi 50 protsenti riigi elanikkonnastki pisikesel Harjumaa-nimelisel maalapil. Ometi näeme ka Eestis ruumikasutusest tulenevaid probleeme, olgu see joogivee kättesaadavus ja kaitstus, looduslike alade pidev hõivamine asulate alla, sellega kaasnev raadamine ja põllumaa vähenemine ning lisandunud piirangud uute vajaduste tarbeks, nagu näiteks tuuleparkide rajamiseks.
Mis suunal liigub Eesti?
Viimased aastad on üha enam tähelepanu toonud vajadusele tagada läbimõeldud ruumipoliitika, Eesti asulate olemus, paiknemine ning sellega seonduv liikuvus. Toon siinkohal välja olulisemad trendid ja muutused, mis mõjutavad riigi ruumikasutust, ehitust ja kinnisvara puudutavaid arenguid.
Aastaid käinud arutelu, kas Eesti vajab riigiarhitekti, on viinud selleni, et on alustatud uue maa- ja ruumiameti loomisega. Praeguse plaani järgi aasta pärast tööd alustava asutuse eesmärk on tagada terviklik riigi ruumipoliitika kujunemine, sealjuures planeeringute koherentsus riigi strateegiliste sihtidega ning andmepõhiste otsuste juurutamine.
Eesmärgiks on ka kohalike omavalitsuste toetamine nii kliimakavade kui ruumilise planeerimise kontekstis. Arvestades, kui ebavõrdselt on Eestis jaotunud ruumipädevus, on vähemalt teoreetiliselt sellise asutuse loomine väga oluline. Samuti on oluline, et ameti moodustamisega tekib väga selge kuraator ruumi otsustele, mida seni on langetatud kõikvõimalikes ministeeriumites ja allasutustes.
Üleriigiline planeering
Selleks, et teha tarku otsuseid, on vaja eelnevalt kokku leppida, kuhu me liigume ja mida tähendab tark ruumikasutus. Eelmise aasta lõpus valminud alusuuring andis põhjaliku toe Eesti uue üleriigilise planeeringu koostamiseks. Üleriigiline planeering „Eesti 2050“ on taasiseseisvunud riigis kolmas sedalaadi planeering ning kui varem on olnud tegu pigem deklaratiivset laadi strateegiatega, siis sel korral on ootused oluliselt kõrgemal.
Laias laastus paneb just see dokument paika, kus eestimaalased tulevikus elavad ja töötavad, kus asuvad võtmetähtsusega rajatised ning kuidas on lahendatud üleriigiline võrgustumine nii looduse, transpordi, informatsiooni kui ka energeetika kontekstis. Võtmeküsimuseks saab taas kord regionaalne tasakaal, ehk teisisõnu, mida tähendab „kvaliteetne elukeskkond igas Eesti otsas“. Arvestades selle planeeringu olulisust, soovitan protsessil silma peal hoida ja loodan, et selle vältel tekib kõigil ohtralt võimalusi ka kaasa rääkida.
Üleriigilise planeeringu koostamisel on kindlasti oluline lähtepunkt koostamisel olev kliimaseadus. Seaduse ja sellele järgnevate täpsemate kavadega seatavad sektoriaalsed eesmärgid (eelkõige LULUCF ehk maakasutus) on lõppude lõpuks väga selgelt seotud küsimusega, kuidas me oma maad kasutame. Ka sektorid, kus esialgu näib, et ruumiga pole suurt midagi pistmist (näiteks energeetika), on lõppude lõpuks kandev küsimus, kuhu me mida rajada saame.
Vaade lähitulevikku
Tänane ja homne fookus on suuresti kasvuhoonegaaside vähendamisel, talletamisel ja sidumisel. Hoonete ja taristu kavandamise kontekstis tähendab see, et me peame mõtlema mitte ainult energiatõhususele, vaid ka ehitisega kaasnevale jalajäljele. Ehk teisisõnu, kuidas me ehitame, millest me ehitame ja mis saab siis, kui ehitise eluiga hakkab otsa saama.
Juba täna on viimast lihvi saamas uus hooneid puudutav direktiiv, millega tuleb elutsükli analüüsi ehk LCA (ingl life cycle assessment) arvutuse kohustus ka Eestis rajatavatele hoonetele. See on korralik väljakutse kõigile osalejatele kinnisvara rajamise ahelas, kuid toetab olulist eesmärki ehitada viisil, mis koormaks meie keskkonda võimalikult vähe.
Iga uus regulatsioon toob tavaliselt ka täiendava töökohustuse ning järjekordse andmerea täitmine ei pruugi kõigile meeldida. Samas eeldan, et tarkvaraarendajad tulevad siin kiiresti tehisaru võimekusega appi ja teevad ka selles osas elu lihtsamaks.
Eeltoodud kohati abstraktsena näivad arengud mõjutavad meid kõiki. Kaasnevate muutustega kohanemiseks on oluline olla neist vähemalt teadlik ning uute nõuete ilmnemisel ka ennast täiendavalt harida. Sealjuures on oluline mõista, et ruumi mõjutavad regulatsioonid ei ole olulised vaid kinnisvaraga tegelevatele ettevõtetele, aga ka linlastele, omavalitsustele, vabaühendustele, haridusasutustele ja paljudele teistele osapooltele. Ruum seob meid kõiki.
