Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindust juhib augustist Rootsis sündinud ja kasvanud Maria Gratschew (45). Maailmas palju ringi rännanud naine avaldab, mis teda tõmbas tagasi Põhjamaale ja miks on Eesti riik, kus ta tahab aastateks kanda kinnitada.

Intervjuule, mis toimub veebi vahendusel, saabub Maria Gratschew mõneminutilise hilinemisega. Tavaliselt täpne naine vabandab ja tunneb end süüdi, et ei jõudnud kokkulepitud ajaks kohale. 

Põhjus on üsna tavapärane – vihmasadu tekitas ummiku, millega ta ei osanud arvestada. “Olen lühikese ajaga õppinud, et siin muutub autode kontsentratsioon tänaval suuremaks, kui ilm on halb,” toob ta välja ühe nüansi, mille oma uue kodulinna Tallinna kohta teada on saanud. 

Hilinemisest rääkides meenutab Gratschew oma kooliajast kirjanduse tundi, kus tehti tutvust William Shakespeare’i loominguga. Üks kõigi aegade mõjukam kirjanik ingliskeelse kirjanduse ajaloos on öelnud nii: “Oleksin pidanud kõigega varem alustama.” (inglise keeles “I should have started earlier with everything.”)

“Oleksin ka pidanud oma tegevusi varem alustama,” muigab Gratschew eneseirooniliselt enne intervjuu algust. 

Põhjamaade Ministrite Nõukogu töötajatega rääkides mainivad kõik, et te olete väga huvitav inimene. Mis teie enda arvates on see, mis teid teiste silmis huvitavaks teeb?

See on neist väga lahke. Ma arvan, et see, kas ma olen huvitav, on igaühe enda otsustada ja ilmselt on see igaühe jaoks kuidagi erinev. Aga kindlasti peab minu kohta teadma, et nii Põhjamaad kui ka see kolmest Balti riigist koosnev väike maailmanurk on minu südames olulisel kohal. Minu perekond on tulnud siit. 

Räägin teile loo, mis võtab selle kenasti kokku. Loo algus ulatub aastasse 1901, see on veidi üle 100 aasta tagasi, Vene impeeriumi aegadesse. Mu vanavanaema sündis teisel pool Uurali mägesid Omskis. Ta sündis väga vaesesse perekonda riigis, mis oli kaugel heaoluühiskonnast, kus puudus sotsiaalne struktuur, nagu me seda täna teame.  

See oli ka põhjus, miks vanavanaema ja tema õde kasvasid üles õigeusu kiriku hallatavas lastekodus. Vanaema laulis aastaid õigeusu kiriku kooris. Kui ta oli 16-aastane, läksid nad kooriga ringreisile. See oli vist üsna hea tasemega koor, sest nad tuuritasid mööda Venemaad ja esinesid erinevates kirikutes. 1917. aastal, kui puhkes revolutsioon, olid nad Karjalas Viiburis. Osa neidudest sai seal surma, osa leidis töökoha, osa kolis perede juurde, kes nende eest hoolitsesid. 

Mõned tütarlapsed abiellusid väga kiiresti, aga minu vanavanaema otsustas minna Lintula kloostrisse nunnaks. 

Ta oli olnud seal paar aastat, kuni ilmus välja üks naabruses elanud mees, kes polnud küll väga rikas, aga tal oli natuke maad. Ta otsis endale naist ja nii sai minu vanavanaemast tema abikaasa. 

Nad elasid Karjalas ja kasvatasid nelja last, sealhulgas minu vanaisa. Teise maailmasõja ajal olid nad sunnitud tegema seda, mida paljud teised pered – kaevasid oma kulla ja hõbeda maasse ning põgenesid keset ööd sõja eest. Minu vanaisa oli toona 10-aastane ja sellest ajast peale on ta elanud Soomes.  

Tol ajal ei olnud Soomes lihtne olla venelane. Ma arvan, et see pole lihtne ka täna. 

Aastad möödusid, kuni ta kohtas osaliselt saami päritolu neiut, kelle kodu oli Soome põhjaosas Oulus.  

Nad abiellusid ja elasid mõnda aega Soomes. Nende perre sündis kaks last. Kuna Rootsi oli tollal natuke rikkam ja arenenum riik, mis otsis tööjõudu, kolisid minu vanaema ja ema sinna. Mu ema oli toona 15-16-aastane. Paar aastat hiljem armus ta ühte Taani noormehesse, kes oli samuti Rootsi kolinud. Mina olen nende tütar. 

Ma käisin vanaisaga kord aastas Karjalas selle maja koha peal, kust kõik kunagi alguse sai. Kahjuks on majast alles vaid mõni kivikamakas, kõik muu on hävinud. Nii me siis istume seal kivihunniku juures ja ma katsun teda lohutada, kui ta on kurb ja nutab. Aga ta tunneb ka tohutult tänulikkust, et elu lõpuks nii hästi läks, et tal on pere. Ta oli hea tervise juures kuni 85. eluaastani, mil ta lahkus.  

See on päris huvitav lugu ja ka põhjus, miks ma tõesti armastan seda osa maailmast. Tunnen siinse piirkonnaga tugevat sidet.

Arusaadavalt olete väga uhke oma perekonna ajaloo üle. Kuid teie enda saavutusi vaadates ei saa ka öelda, et teil kehvasti oleks läinud. Olete aastaid töötanud rahvusvahelistel ametikohtadel ja teie lugu kuuldes tekib küsimus, kas see on osaliselt põhjus, miks soovisite tulla tagasi oma juurte juurde ja keskenduda Põhjamaade asjadele? 

Mulle tundub, et 25–35-aastasena on rahvusvaheliselt mingis valdkonnas lihtsam läbi lüüa. Keskenduda Põhjamaadele tähendab, et tuleb hakkama saada väga karmi konkurentsiga. 

Mind huvitas rohkem see, et saan teha tööd oma valdkonnas ja nii alustasin rahvusvahelist karjääri Ugandas, sealt kolisime Bangladeshi, Tadžikistani, Moldovasse, Austriasse ja nii edasi.

Aga paljudes nendes riikides olin ma üks väheseid põhjamaalasi, kes töötas mõnes rahvusvahelises organisatsioonis. Ja nii esindasin kuidagi automaatselt ka põhjamaiseid väärtusi. Ma ei esindanud Põhjamaid formaalselt, aga kui sa oled ainuke põhjamaalane Tadžikistanis või kuskil mujal taolises riigis, siis sa tõesti esindad inimesena oma riiki. 

Tegelikult tahtsin juba aastaid tagasi Põhjamaades töötada, kuid siiani polnud mul ametlikku võimalust. Kuna olen viimastel aastatel Eestit natuke rohkem jälginud, siis oli kandideerimine siia kuidagi enesestmõistetav.

Maria Gratschew’l on neli last, kolm poega ja üks tütar, ning rootslasest abikaasa Fredrik, kes töötab kiropraktikuna.

Varasemalt on Gratschew töötanud Rootsis, Ugandas, Bangladeshis, Tadžikistanis, Moldovas ja Austrias. 

Ta töötas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis erinevatel ametikohtadel – nii rohujuuretasandil Tadžikistani ja Moldova maapiirkondades kui ka OSCE eesistujamaa Rootsi poliitilis-sõjalise mõõtme esindajana Viinis. 

International IDEA-s (rahvusvaheline demokraatia ja valimisabi instituut) töötades keskendus ta valimiste korraldamisele ja valimisaktiivsusele ning juhtis nelja valimisteemalise käsiraamatu koostamist.

Mis oli Eestis nii huvitavat, et otsustasite siia tulla?

Tegelikult oli mitu asja. Eesti on minu töös paljudes valdkondades esile kerkinud. Näiteks kui viimati Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE) töötasin, tegelesin palju küberjulgeolekualaste teemadega. Ja sel alal töötades mõistad väga kiiresti, et Eesti on üks valdkonna liidritest. Küberjulgeoleku alal tegin Eestiga ka üsna tihedat koostööd.

Ja enne seda tegin natuke tööd ka valimiste korraldamise ja valimistel osalemise alal. Nii et jälgisin juba siis, kuidas Eesti oma silmapaistvat e-valitsemise süsteemi arendas. 

Seega on Eesti peale isikliku huvi esile kerkinud ka mu karjääriga seoses.

Olete nüüdseks olnud Eestis kaks kuud. Millega olete senimaani siin peamiselt tegelenud?

Et mida ma olen teinud peale selle, et püüda selgeks saada, kuidas jõuda õige bussi peale ja kõik need muud jaburad pisiasjad? (Naerab.) Olin noorena tipptasemel ujuja, seega oli mulle väga oluline leida üles siinne parim ujula. Ja ma olen õnnelik, et keset Tallinnat laiutab olümpiamõõtmetes bassein, mis on minu jaoks isiklikult väga lahe.

Muidugi on tulnud tegeleda selliste praktiliste ülesannetega nagu arvuti tööle saamine või telefoninumbri ja ID-kaardi hankimine. 

Olen püüdnud osaleda võimalikult paljudel koosolekutel ning kohtuda võimalikult paljude inimeste ja organisatsioonidega. Üritan endale selgeks teha, kes on kes ja kes mida teeb. Nimetan neid enda jaoks kaardistamisharjutusteks. 

Ennekõike tahan kuulata valitsust, kodanikuühiskonda ja akadeemilisi ringkondi, erasektori esindajaid ja organisatsioone, et saada teada, millised on nende ees seisvad väljakutsed ja kus nad näevad Põhja- ja Baltimaade koostöökohti. See on nende koosolekute võtmeküsimus.

Ma arvan, et neist kaardistamisharjutustest ja koosolekutest ei saa teha järeldusi paari kuuga. See protsess võtab ilmselt pool aastat, võib-olla isegi kogu esimese aasta, kuni saan siis tõeliselt produktiivne olla.

Kui vaadata Eestit ja laiemalt kogu siinset poliitilist piirkonda, siis millised on praegu meie suurimad väljakutsed?

Praegu on võimatu rääkida väljakutsetest, mainimata Venemaa ebaseaduslikku agressiooni Ukraina vastu. Paljusid arenguid ja väljakutseid tuleb vaadata just selles valguses.

Sõda, majanduslik olukord ja energiakriis mõjutavad meid kõiki, keda otsesemalt, keda kaudsemalt. Meie oleme mõnda uude projekti kaasanud näiteks osalejaid Ukrainast.  

Endiselt on nii Põhjamaades kui Baltikumis suur väljakutse jätkusuutlikkusele üleminek. Jah, on astutud samme selles suunas, kuid palju tööd on veel ees, et rohelistele allikatele üleminek oleks õiglane ja aus ning hinnad tavainimestele mõistlikud. See on siinsele piirkonnale veel väga suur väljakutse. Meil on olemas suurepärased võimalused, mida me pole täielikult kasutanud. 

Teiseks peame jätkama tugeva ühiskonna ehitamist. Pean siin silmas jätkusuutlikke ühiskondi, kaasavaid ühiskondi, kus inimesed on võrdsed. Me ei räägi ainult soolisest võrdõiguslikkusest, vaid võrdõiguslikkusest igas mõttes.

Tugeva ühiskonna ehitamine, kus inimesed saavad ühe katuse alla kokku tulla ja üksteisele tere öelda, on minu arvates väga oluline. Ainult nii tuleme toime heade ja halbade aegadega. Samas annab see ruumi ja tagab võimalused innovatsiooniks ja teadustööks. Selle ehitamine Põhjamaades ja Baltikumis on hetkel väljakutse.

Kolmandaks me teame, et rahumeelsed, võrdsed ja kaasavad ühiskonnad on palju jõukamad ning pakuvad oma inimestele pidevalt võimalusi.

Nii et need on ehk kolm suuremat väljakutset, mida ma praegu näen.

Kas teie varasem tööalane kogemus julgeolekupoliitikas annab teile praeguses ametis eelise või on pigem segav faktor, kui vaatame olukorda Ukrainas ja hindame üldist võimalikku ohtu meie rahulikule elule? 

Loomulikult tuleb see kasuks. Samas tuleb meeles pidada, et Põhjamaade Ministrite Nõukogul ei ole ametlikku mandaati selliste traditsiooniliste ja raskekujuliste julgeolekuküsimustega tegelemiseks. Kuid mida me saame teha, on töötada tugevate ühiskondade ülesehitamise nimel. 

Üheks enda tugevuseks pean ka seda, et olen töötanud traditsioonilisemate arenguabi küsimustega ja paljude rahvusvaheliste korporatsioonidega. Mul on aastatepikkune kogemus läbirääkimistega – olen muuhulgas juhtinud läbirääkimisi sellisel teemal nagu riiklik organiseeritud kuritegevus. Ma arvan, et see kogemus on meie praegustes tegemistes väga kasulik.

Teil on viieaastane leping koos võimalusega seda kolme aasta võrra pikendada. Kas näeme teid Eestis järgnevad kaheksa aastat või ehk kauemgi?

Kuigi mulle meeldib pikaajalisi plaane teha, on seda raske öelda. Ma tean, et mitte ainult minu eelkäija, vaid ka tema eelkäija ning meie Läti ja Leedu kontorite direktorid on siin olnud täisperioodi ehk maksimaalselt kaheksa aastat. 

Aga nagu ma juba enne ütlesin, siis on praegu kõik minu jaoks alles uus. Mõnikord kulub kuus kuud või aasta, kui tekib kindel teadmine, kuidas olla kasulik ja lisandväärtust pakkuda. Seejärel võib kuluda paar aastat, kuni oma töö tulemusi näed. 

Aga hetkel julgen küll öelda, et kavatsen siia jääda pikemaks ajaks. Kas viieks, kuueks, seitsmeks või kaheksaks aastaks, seda on raske öelda, aga kui mul on õnne, tervist ja mu pere on siin rahul, siis ma tahan siia jääda pikemalt.