Veebruaris oli paljudel huvirühmadel ootus suur, et Euroopa Liidu alaliste esindajate komitees leiab äriühingute kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiiv (Corporate Sustainability Due Diligence Directive ehk CSDDD) toetust. Kui aga mitme liikmesriigi, sh Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Soome ja ka Eesti poolt kostusid mittetoetavad sõnumid, ei läbinud direktiiv lõplikku hääletust.

Arvestades saabuvaid Euroopa Liidu Parlamendi valimisi, on pigem tõenäoline, et regulatsiooni vastuvõtmine lükkub uue koosseisu töökavasse. Seejuures pole välistatud ka kogu sisu uuesti avamine. Sellele vaatamata on väärtusahela kestlikkusele seatud fookus juba ka kestlikkusaruandluse direktiivis (CSRD ehk Corporate Sustainability Reporting Directive).

Kestlikkusaruandlusest saab lähemalt lugeda Milttoni Ärigeeniuse blogist siin. Kuna regulatsioonid on esmajärgus suunatud suurtele ettevõtetele, võib jääda mulje, et ülejäänud ettevõtted sellele mõtlema ei pea. See arvamus on vaid osaliselt õige – need regulatsioonid hakkavad mõjutama kõiki osapooli.  

Mida direktiiv endaga kaasa tooks?  

Direktiivi eesmärk on lisada äriühingutele vastutus, et äriühingu, tema tütarettevõte või väärtusahelatesse kuuluvate üksuste tegevus ei põhjustaks kahjulikku mõju inimõigustele ega keskkonnale.

Äriühingu juhatusele lisatakse hoolsuskohustus eespool nimetatu osas ning rahaline karistus kohustuse rikkumise eest. Seejuures nähakse ette kohustusi kõigi äriühingu otseste ja kaudsete ärisuhete ulatuses kogu tarneahelas. Direktiivi kohaldatakse äriühingutele, kelle käive on üle 150 miljoni euro ja kellel on üle 500 töötaja, või äriühingutele, kellel on üle 250 töötaja ja kelle käive on üle 40 miljoni euro, millest üle poole tuleb olulise mõjuga sektorist, nt tekstiilitööstus või põllumajandus. 

Kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiivi ambitsioonikat eesmärki on kiidetud, sest suurendatud tähelepanu, riskijuhtimise ning auditeerimise kaudu on võimalik tuvastada neid tegevuskohti väärtusahelas, kus inimõigusi rikutakse või tehakse kahju keskkonnale.

Kellele on direktiiv suunatud?

Direktiiv on suunatud suurettevõtetele, kelle väärtusahelad on pigem globaalsed ning kelle äritegevuse mõju erinevatele kogukondadele ja keskkonnale on märkimisväärne. Seega saab regulatsiooniga survestada suurettevõtteid pöörama rohkem tähelepanu oma tegevuse negatiivsetele mõjudele, sealhulgas mõjudele, mis esmapilgul lõpp-produkti vaadates välja ei paista. Samuti saaks panna ettevõtteid tegelema negatiivsete mõjude ennetamisega.

Kogukonnad ja grupid, kes seni on ühel või teisel moel äritegevuse tõttu kannatada saanud, omaksid paremaid võimalusi oma õiguste kaitsmisel ja tekitatud kahjude korvamise nõudmisel.   

Samuti toetaks hoolsuskohustuse direktiiv kehtivate nõuete jõustamist. 2024. aastast kohalduv kestlikkusaruandluse direktiiv seab kohustuse tegevusaruande osana raporteerida oma keskkonna, sotsiaalse ja juhtimisalase tegevuse mõjusid ja tulemuslikkust, olles fookuselt laiem kui hoolsuskohustuse direktiiv. See, kellele kohustus ja millal rakendub, sõltub sellest, kas tegemist on börsil noteeritud suur- või väikeettevõttega, suurettevõtte, kindlustus- või  krediidiasutusega. Osadel rakendub kohustus juba 2024. majandusaastast, teistel järgneva paari aasta jooksul.

Aruandluse kaudu on võimalik suurendada kestlikkusalase informatsiooni ühetaolisust ning läbipaistvust, võimaldades koostööpartneritel, investoritel ja ühiskonnal saada ettevõtte kestlikkusalase tegevuse kohta usaldusväärset informatsiooni. Seal juures oleks hoolsuskohustuse direktiiv trahvide ning hoolsuskohustuse kaudu andnud suurema tõuke nendes teemavaldkondades tegeleda just negatiivsete mõjude ennetamisega.    

Naiivne on mõelda, et kestlikku tarneahelat on võimalik sajaprotsendiliselt globaalsetes tarneahelates saavutada, kui kõik osapooled ühtemoodi ei panusta

Seevastu põhjustasid vastuseisu direktiivis liialt üldiselt kirjeldatud kohustuste täitmise viisid. Ka direktiivi lõppversioonis tuuakse välja, et ettevõtteid on vaja nõuete täitmisel toetada ning luua juurde abistavaid juhendmaterjale.

Äriühingutel, kelle tarneahelad on globaalsed, hõlmates eri sektoreid ja mitmeid osapooli, võib olla väga keeruline tagada, et kõik osapooled järgivad näiteks rahvusvahelisi standardeid töötajate tööõiguste tagamisel. Teatud osa mittevastavusi on võimalik kõrvaldada või ennetada poliitikate, juhtimissüsteemide, auditite või järelevalvega.

Siiski on naiivne mõelda, et kestlikku tarneahelat on globaalsetes tarneahelates võimalik sajaprotsendiliselt saavutada. Alati leidub keegi, kes kokkulepetest ja reeglitest kõrvale hiilib, ehk paratamatult leidub ettevõtteid, kes teenivad majanduslikku kasu, tehes seda inimeste või keskkonna arvelt.

Direktiivi läbirääkimistel heideti ette peamiselt seda, et ettevõtete käed jäävad kõikide olukordade vältimiseks liialt lühikeseks ning oht saada selle eest karistada vähemalt 5 protsendi ulatuses ettevõtte konsolideeritud käibest oleks liialt karm. Karistus on vaid üks osa – ettevõtted peavad ka kompenseerima tekitatud kahju või võimalusel taastama tekkinud kahjule eelnenud seisukorra.  

Oma väärtusahelat tundmata siiski jätkata ei ole võimalik  

Lisaks hoolsuskohustuse direktiivile näeb ka kestlikkusaruandluse direktiiv ettevõttele ette kohustuse kaardistada, milliseid negatiivseid mõjusid ettevõtte tegevus väärtusahela ulatuses keskkonnale ja inimestele põhjustab.

Kestlikkusaruandluses peab ettevõte raporteerima olulistes teemaplokkides, näiteks kuidas on tarneahelas olevate töötajate tööõigused tagatud, milliseid tegevuspoliitikaid, eesmärke ja tulemuslikkuse mõõdikuid on selleks loodud. Kestlikkusaruandluse aluseks oleva kaheseolulisuse analüüsi tulemusi mõjudest ja riskidest saab kasutada alusdokumendina, planeerides hoolsuskohustuse tegevusi esmajärgus kõige suurema riskiga regioonides või tegevusvaldkondades.

On oluline tähele panna, et isegi kui hoolsuskohustuse direktiiv jääb kuhugi sahtlisse seisma, võiks kestlikkusaruandluse direktiiv juba tuua olulisusanalüüsi kaudu fookusesse hoolsuskohustuse direktiivis toodud olulised teemad ja põletavamad riskikohad.  

Puutumata ei jää keegi

Olgugi et direktiivide kohuslased on suurettevõtjad, ei jää nende väärtus- või tarneahelatesse kuuluvad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted regulatsioonide mõjust puutumata. Ühelgi osapoolel ei ole senisel moel võimalik äritegevust jätkata.

Väike- ja keskmise suurusega ettevõtted on mõjutatud läbi ärisuhete. Kui täna uurivad suurettevõtjad tarnijate hindamise protsessis infot ettevõtte juhtimissüsteemide, keskkonnaalaste eesmärkide ja rikkumiste puudumiste osas, siis kaugel ei ole see, kui sinna lisanduvad päringud ka töötajate inimõiguste tagamise ja keskkonnakahjude ennetamise osas. Seega lisaks bürokraatia kasvule võivad puudulikel andmetel või vastustel olla oluliselt negatiivsemad tagajärjed, suurettevõtted võivad otsustada koostööga algust mitte teha või isegi senised koostöölepingud üles öelda.  

Keegi ei väida, et see ülesanne on suurettevõtetele lihtne, kuid kuskilt tuleb alustada. Kõigil tuleb süvenenult üle vaadata, millisel moel ja millise hoolsusega on tagatud inimeste õiguste ja keskkonna kaitse. Vastasel korral ei ole äritegevus ühel hetkel enam võimalik.