Kipub olema nii, et inimesi saab jaotada kahte gruppi. Ühed on need, kes enne rahalise kohustuse võtmist uurivad ja puurivad, võrdlevad erinevaid variante ning mõtlevad pikalt ja laialt plusside ja miinuste peale. Teised on need, kes võtavad asju ühtpidi rahulikumalt, aga samas impulsiivsemalt. Nemad teevad asju väiksema stressi ja murega, räägib NJORDi advokaat Henrik Link.
See teine grupp elab tõenäoliselt kauem, aga järgnev jutt on eelkõige mõeldud esimesele grupile, ja seda mitte uue teleka ostmise kontekstis, vaid räägime hoopis tehingueelsest õiguslikust auditist.
Kujuta ette, et hakkad uut telekat otsima. Surfad netipoodides, loed arvustusi, võib-olla käid poes oma silmaga vaatamas. Enne kui mõnisada eurot letile paned, tahaks ju ikkagi teada, miks see konkreetne telekas allahindluses on.
Äkki on eelmise aasta mudel või, veel hullem, äkki see on kasutatud. Sama lugu on mõnevõrra suuremate tehingutega. Enne kui ostad teise äriühingu või enne kui teed märkimisväärsema investeeringu, oleks hea teada, mis su sihtettevõttel (ingl k target) kapoti all peidus on.
Tehingueelseid auditeid on erinevaid. Sinna alla käib ka lihtsalt ülevaade, mis ettevõttega tegemist on, mis nende äri on, kes nende kliendid on, miks seda müüakse või investeeringut otsitakse jne. Spetsiifilisemad näited on tehingueelne finantsaudit ning õiguslik audit, mille mõlema jaoks tihtipeale kasutatakse väliste teenusepakkujate, näiteks advokaadibüroode abi.
Siin jääme hetkel õigusliku auditi piiridesse, mille eesmärk ja mõte on, üllatus-üllatus, hinnata target’i tegevuse õiguslikku poolt. LDD käigus võidakse vaadata, millised näevad välja target’i tavalised töölepingud, hinnata, kuidas on korraldatud intellektuaalse omandi kuuluvus, tutvuda ettevõtte põhilepingutega ning analüüsida, kas ettevõte käib endale usaldatud andmetega ilusti ja viisakalt ringi.
Teemadering, millele tähelepanu pööratakse, sõltub eelkõige sihtettevõtte tegevusest ning, olgem ausad, kliendi eelarvest. Kõige selle käigus otsitakse võimalikke probleeme ja riske, mis tulevikus tõusetuda võivad. Ideaalis pakutakse välja ka lahendusi, kuidas neid riske maandada.
LDD näeb tavaliselt välja niimoodi, et sihtettevõttele saadetakse nimekiri dokumentidest ja infost, mida palutakse esitada. Dokumendid laaditakse üles kokku lepitud kohta (data room), milleks võib kasutada spetsiaalseid platvorme, aga asja ajab täitsa ära ka Google Drive või muu sarnane lahendus.
Kui dokumendid on üles laaditud, siis lastakse advokaadid neid läbi hekseldama. Võib-olla järgneb veel mõni küsimuste-vastuste voor, aga lõpptulemusena vormistatakse sellest kõigest kokkuvõte või raport. Raporti võib teha väga detailse, aga ei ole harvad need olukorrad, kus tegelikult eelistatakse üksnes kõige olulisema välja toomist ehk piirdutakse n-ö red flag report’iga.
Okei, see on üldine kirjeldus, mis üldse on tehingueelne õiguslik audit ja kuidas see käib, aga miks sellist asja vaja on? Tehke endale teene ja ärge seda küsimust kõva häälega mõne troojalase läheduses küsige. Rebite niimoodi vanu haavu lahti. Sest kujutage ette, kui enne tehingut ehk enne kui hobune üle anti, oleks troojalased saanud sellele auditi teha.
Täiesti kindlasti oleksid troojalaste advokaadid sealt seest kreeklaste sõjamehed üles leidnud ja troojalaste verevalamine oleks jäänud pidamata. Selle peale võib mürki võtta.
Ühesõnaga, kui lähed põrsast ostma, siis enne lõpliku otsuse tegemist oleks ju täitsa hea mõte välja uurida, kas kotis on ootamas Babe, Peppa või Notsu. Võta hetk, palu, et keegi aitaks sul kotisuu lahti teha, ja vaata, mis sind seal ootamas on.
