Vaid 14-aastane Emma Charlotte Seeman alustas karjääri moemaailmas alles hiljuti. Verinoor rõivadisainer võttis oma esimestest moesõudest osa sel kevadel, näidates laval kehakatteid, mis valmistatud taaskasutatud kilekottidest. Noorest east olenemata on ta moemaailma telgitaguseid ja arenguid jälginud juba aastaid.
Siinkohal avame koos temaga vaate tuleviku moemaailma tagatubadesse – kuidas toimib moeäri, kas võitjaks osutuvad suured brändid või käsitöölised ja mis rolli mängib ellujäämise nimel võitlemises õigusmaailm. Emma Charlotte Seeman räägib lähemalt.
NJORDi advokaadibüroo juhtivpartnerit Erik Salurit tsiteerides on “tänapäevaste probleemide ja kaasuste lahendamise eelduseks tänapäevane lähenemine ja mõtteviis”, mistõttu kaasame enda mõttevahetustesse tihti järgmiste generatsioonide esindajaid. Selleks et tajuda veidi paremini, kuhu liigub maailm üldiselt ning ka juurapraktika järgmise viie, kümne või kahekümne aastaga.
Kuidas näeb tuleviku tegija ülehomset olukorda moeturul. Milline on tema siht moemaailma mõistes? Kuhu ta tahaks ideaalis moemaailmas jõuda ja miks?
Esmalt võiks liikuda suuresti rõivaste suunas. “Kui on näha, et minu disainikeel kõnetab ja läheb väga hästi, siis edasi liiguks ka näiteks jalanõude või ehete peale – äris ellu jäämiseks on vaja laia tootevalikut. Üks unistustest on kindlasti minna New Yorki moedisaini ja äri õppima,” ütleb Seeman. “Nagu ma ka eelmise teema juures viitasin, siis see annab mulle võimaluse lisaks moe- ja disainiteemadele kohe ka äriline pool mingi piirini selgeks teha. Ilusaid asju võib disainida, aga kui need kuhugi ei jõua ja asi äriliselt ei tööta, siis kogu see asi kahjuks toimima ei hakka.”
Rääkides ärist, mitte ainult disainist, siis milline on moebrändide tulevik? Kuidas “ülehomme” asju tehakse?
Ilmselt liigub asi Seemani sõnul, kahjuks või õnneks, sinnapoole, et masinad teevad algusest lõpuni kogu toodangu valmis ja rõivakaupade puhul pole inimesed protsessis enam nii tähtsad. “Just seepärast hoiangi ise sinnapoole, et teha võimalikult palju ise – see on palju autentsem,” märgib ta. Ilmselt läheb aina rohkem hinda see, et keegi on käed toodetele ka päriselt külge pannud. Tegu on raskema tööga, aga see vajab alguses väiksemat investeeringut, ja praegune trend näitab, et ülehomme on käsitöö veelgi enam moes kui täna.
Kas käsitöö läheb liiga kalliks ja muutub peaaegu kättesaamatuks?
See oleneb tootest – täpsemalt sellest, kui palju seda käsitsi osa on. Kui tegu on tavalise valge T-särgiga, siis ilmselt mitte, kuigi käsitööosakonnas on need juba täna kallid. Ehted, käekotid, kleidid – siinkohal jääb käsitööd kindlasti kõvasti mängu, sest masinad pole veel võimelised neid algusest lõpuni kvaliteetselt valmis tegema. “Ma kardan, et tulevikus lähevad käsitöötooted nii kalliks ja kättesaamatuks, et ainult jõukamad inimesed saavad neid endale lubada,” arvab Seeman.
Aga kuidas tulevikus massitoodangut ja käsitööd müüakse? Kas ainult internetis? Moebrändide puhul jäävad ikkagi butiigid ja poed tõenäoliselt alles.
Palju lihtsam on tooteid valida ja osta, kui sa neid enda ees näed. Lisaks on veebist tellides tagastamine tihtipeale keeruline ning “roheliseks” ei saa seda kindlasti nimetada. Sellele vaatamata oleme ilmselt peagi olukorras, kus peaaegu kõik tellitakse veebist. Siin jõuame ka ühe meie põhiteemani: kui kõik kolib veebi, saame hakata reaalselt nägema, kui palju kopeeritakse, ja seda on väga palju.
Liikudes täna ringi sotsiaalmeedias, näeb väga palju rõivaideid, näiteks kuidas neid kanda ja kust mida saab. Iga sellise postituse juures on link, mille puhul kulub toote ostmisele vaid kolm-neli klikki. Miks peakski üldse poodi minema? Kõik on sõrmeliigutuse kaugusel, ning saadaval iga hinnaga.
Internet ongi üks põnev osa vabast maailmast, kus igaühel näib olevat õigus kopeerida ja see enda omaks tunnistada. Aga kui palju sa selles kontekstis näed moekaubanduses kopeerimist? Kõige patusemad tunduvad olevat suured brändid. Väikseid asju ja detaile, mida kopeeritakse, on palju. Ideed saadakse väikestelt tegijatelt, kes neid sotsiaalmeedias maailmale tutvustavad ja seejärel teevad suured brändid sellest masstoodangu. Paljusid kliente ei huvita, kelle idee mingi toode algselt oli, vaid see, kust saab seda toodet soodsamalt. Sellepärast on väiketootjatel raskem oma unistusi täide viia ja tooteid müüa ning nii jäävad nad suurtele brändidele alla.
Mida need väikesed tegijad peaksid tegema või muutma, et selles veebimaailmas ellu jääda?
“Ei oskagi öelda, see on väga keeruline olukord,” ütleb Seeman. Ta usub, et ka temal on tulevikus vaja oma nii-öelda ihuadvokaati, kes mõistab tema äri ja saab sellega seonduvaid riske võimalikult palju maandada. Ilmselt oleks mõistlik ikkagi suurte ettevõtetega samasse paati astuda ning kaubelda endale protsent või mingid muud hüved enda loomingu müügilt.
Kas sa arvad, et enda kaitsmine on üldse võimalik, kui keegi tahab sind kopeerida?
Üks asi on kindlasti omanäolisus ja käsitsi tehtud õmblused. Mida keerukamaks sa oma toote ajad, seda keerukam on kellelgi suuremal seda järele teha. Küll aga teed sa sellega ka enda elu keeruliseks. See on veidikene nokk kinni, saba lahti olukord, kuid kui kohe loomise alguses kindlate kuupäevadega dokumendid, patendid ja jumal teab mis dokumendid korda ajada, siis saad parima võimaliku kaitse.
Kas sina isiklikult tahad meie vestluse valguses teha pigem kvaliteeti või kvantiteeti?
Pigem tahaks Seeman, et kõik saaksid tema asju kanda – eesmärk pole midagi väga kallist toota. Kõik, kellele see päriselt meeldib, võiksid saada endale kaupa osta. Tulevikus saab kindlasti toota kallist käsitööd ja seda ei jaksa keegi väga järele teha. “Mina arvan aga seda, et peaks minema kokkuleppele olemasoleva suurtootjaga, et enda looming võimalikult paljudele inimestele kättesaadavaks teha,” sõnab ta.
