Tuntud ehte- ja moedisainer Tanel Veenre lõi tehisintellekti abil endale modelli Anna, säravate silmadega 79-aastase proua. Sellest põnevast lahendusest inspireerituna istus NJORDi advokaadibüroo temaga maha, et arutleda AI ehk tehisintellekti kasutamise ning üldiste intellektuaalse varaga seotud teemade üle. Intervjuus jagab Veenre enda mõtteid laiemalt.
Hakkame aga otsast pihta – kuidas sa end tänasel päeval kopeerijate eest kaitsed? Kõige levinum viis on intellektuaalomand registreerida. Kas oled ka sellele rongile hüpanud?
Aja jooksul olen registreerinud mõned kaubamärgid, kuid kuna täna kasutan oma nime kaubamärgina, siis on selleks vajadus väike. Oma nimele on mul automaatselt ju esmaõigus.
Disainlahenduste patenteerimist pean perspektiivituks, sest väiksemgi muudatus värvis, vormis või materjalis teeb sellest uue toote ning ilmselt on lõpuks kulu suurem kui saadud kasu. Just seepärast pole ma sellele kõigele liiga palju rõhku pannud.
Arusaadav, aga kas sa üldises mõttes jälgid teistel turgudel toimuvat? Eestis on lihtne kopeerijaid märgata, kuid välismaal on see märksa mahukam ettevõtmine.
Välisturgudest toimetan ma aktiivselt ainult Hiinas. Seal toimivad kõik asjad veidi teistmoodi kui ülejäänud maailmas, kuid meil on seal palgatud büroo, kes umbes kaks korda kuus turgu ja veebikeskkondasid monitoorib, et eemaldada online-poodides müüdavate koopiate kõrvalt minu originaalfotod.
See on kõige mõistlikum lahendus. Järgi või “sarnaselt” tehakse asju niikuinii, see oleks tuuleveskitega võitlemine. Peamiselt harin inimesi, kust leida originaal.
Kas monitoorimine ja kopeerijate püüdmine on end ka ära tasunud?
Kopeerijate püüdmine tasub ära siis, kui toode on suure käibega massitoodang. Mina võtan koopiat kui originaali turundust. Poiss, kes kannab Adibast, tegelikult ju unistab Adidasest ja kui tal kunagi tekib võimekus soetada originaal, siis ta seda ka teeb.
Aitäh sulle! Astume siit sammu edasi ja sukeldume AI-maailma. Kust üldse selline idee, et luua oma modellid ehk muusad tehisaru abiga? Kas seal on tekkinud sinu jaoks mingeid uudseid probleeme?
Täna käib üüratu kogus turundusest sotsiaalmeedias, mis tähendab seda, et visuaalide käive on suur. Iga päev on vaja uut pilti või veelgi parem – videot. Tehisaru kasutamine modellide loomiseks on suurepäraselt käepärane lahendus. Tooted tuleb küll eraldi peale töödelda, kuid muus osas jõuab suhteliselt kiiresti hea tulemuseni.
Probleemiks on osutunud see, et sa ei saa luua sama asja kaks korda – iga kord kui palud tehisaru abi, leiutab ta sulle midagi uut, ehk puudub nii-öelda fonoteek vanadest asjadest, mida alatasa edasi arendada.
Tundub, et oled teemaga suhteliselt süvitsi kursis. Kuhu sa tahaksid tehisintellekti abil edasi areneda?
Eks seal maailmas ole paljud asjad arendamises ja ootel. Mina näiteks tahaksin AI-lt videosisu saada. Reelsid ja TikTokid tahavad videosisu, mis aitab sul kaugemale jõuda ja levida.
Lisaks tahaksin ma seal protsessis rohkem kontrolli – kui nii võib öelda, siis oma töölauda, kus saan asju salvestada. Ilmselt peamine, mida kõik ootavad, on mudelite integratsioon. Minul on enda ehetest 3D mudelid – kui need saaks tehisarule sisse sööta, siis avaneks täiesti uus maailm.
Rääkides sellest, kui lihtne on AI abil asju juurde toota, siis kuidas sa tunned, et me tarbimise mõistes pärismaailmas hakkama saame? Kas me tarbime tõesti nii palju üle, kui räägitakse?
Tarbimine jääb – kuid parim, mida saame teha, on tõsta tarbija teadlikkust. Kuidas tarbida võimalikult eetiliselt, teadlikult, elukvaliteeti parandavalt.
Aga inimajaloo areng on olnud liikumine üha suurema ja kättesaadavama naudingu suunas. Kui ma ei eksi, siis ütles Arvamusfestivalil Sven Mikser, et autode ajastu algusega hakkasime me vähem liikuma ning tehisaru-ajastu algust märgib see, et me hakkame vähem mõtlema.
Minu enda ehete osas oleneb remontimise või taastamise mõttekus täielikult tootest.
Näiteks, väärismetall on alati sustainable, sest seda ei viska keegi ära. Hõbedat saab lõputult ümber töödelda ja nii on see materjal ka lõputus ringluses.
Paljude muude toodete puhul on mõistlikum uus toode teele panna, sest parandamine on kulukas, aeganõudev ja lisaks ilmselt mitte kuigi palju rohelisem kui uue toote väljastamine.
Aga mis saab edasi? AI on pealtnäha roheline lahendus, kuid tegelikult tekib seal igal sekundil märkimisväärne kogus digiprügi.
Mina olen AI arengule väga avatud – küll inimesed sellega kohanevad, nagu kõikide teiste innovatsioonidega. Meie peame looma mingisuguse eetilise raamistiku, mille alusel tehisaru tegutseda võib. Digitaalse prügi kogus loomulikult on jõhker – sellega peaksime me võitlema, sest see on reaalne oht.
Paljudest sarnastest toodetest viis versiooni viies erinevas hinnaklassis. Mis sellega peale hakata? Keegi ju kedagi kopeerib.
Võtame näiteks Coca-Cola, kellel on hulgaliselt legaalseid konkurente väga sarnase tootega. Pimetestis ei valita sugugi vaid Coca-Colat, kuid poeletilt võetaksed ikka esimesena just see toode. See on turunduse küsimus. Täpselt sama lugu on loodusest leitud ning laboris loodud teemantidega. Turundus mõjutab ostukäitumist rohkem, kui me tahaksime tunnistada.
Mina olen selle koha pealt demokraat – alati peab võitma tarbija.
Lõpetuseks uurime, kas sa oled tehisaru (näiteks ChatGPT-d) kasutanud ka selleks, et mõelda välja, mida järgmisel aastal teha?
Mõte on hea, aga kahjuks lähtun ma kuvandist ja tootmisprotsessist – need pole asjad, mida saaks tehisintellektile sisse sööta. Küll aga annaksid tema vastused kindlasti veidi aimu, mis on n-ö õhus. Tehisaru on tänu meie poolt sisestatud infole suurepärane inimihade indikaator.
Järgmises loos räägib NJORDi vandeadvokaat Jelizaveta Henno, mida arvab tema AI kasutamisest ettevõtluses.
