Veebimajutus.ee blogi

Fotograaf Mardo Männimägi Äristarteri saates: tahan teha nii, et klient oleks minuga 15 aastat! 1. osa

Mardo Männimägi on olnud rohkem kui 10 aastat vabakutseline fotograaf, avas juba mõni aasta pärast fotograafiks õppimist oma fotostuudio Stuudio 7 ja peale selle on ka jiu-jitsus 16-kordne Eesti meister, lisaks ka Euroopa meister. “Korraks,” nendib ta omal tagasihoidlikult moel. Kuid fotograafina pole tagasihoidlikkus voorus. Sellest, kuidas temast sai Eesti tippfotograaf ja mismoodi algas tähelend kohe üsna kõrgelt, räägib ta intervjuu esimeses osas Katrin Hindrikus-Karule United Dream Studiost.

Mardo Männimägi on üks tunnustatumaid fotograafe, kelle fotograafitee algas Eesti mõistes kohe üsna tipust. Esimeseks kliendiks sai kohe alguses TV3, mis viis kokku staaride ja kuulsustega.

Kuidas see küll õnnestus? “See on väga lihtne. Olen nolgilikult julge, julgen alati jah öelda,” põhjendab Mardo ise sellise edu saladust. “Kui fotograafiat õppisin, küsiti ühel loengul, kes oskab Photoshoppi hästi, ma ei teadnud sellest midagi, aga tõstsin käe ja pääsesingi tippfotograafi juurde, kes tegi töid TV3 jaoks.” 

Õnn on see, et kui ettevalmistus kohtub võimalusega

Mardo ei saanud sel ajal veel Youtube´ist õppevideoid vaadata, sest neid polnud eriti, tuli kasutada vanu hõid õpperaamatuid. “Õppisingi palju raamatutest, paari nädalaga olin juba üsna osav,” meenutab ta. Kui telesari “Eesti otsib superstaari” alustas, oli vaja kaht fotograafi, üks koht jäi vabaks ning pakuti, et siin on üks noor kutt. Ja sealt alates ongi juba kõik ajalugu.

“Alustasin jah kohe suhteliselt kõrgelt,” nõustub Mardo, “enne pildistasin muidugi ikka oma sada sõpra ära ja tuhandeid peresid, et õppida inimsuhteid. Selleks, et iga artist, kellel on vähe aega, saaks pildistatud.”

Perepildistamine oli alguses totaalne kaos. Oskused olid veel vähesed, aga areng toimus kiiresti.

Suuremad väljakutsed alguses – suhtlemine ja julgus

Ilmselt esimest korda avalikkuse ees tunnistab tunnustatud fotograaf, et on loomult üsna introvert. Oskus suhelda tuli välja arendada. “Olin alguses Green roomis lihtsalt sõbralik mõtlesin, et nii peab olema, aga see polnud minu jaoks üldse lihtne. Üks olulisematest oskustest ongi inimestega suhtlemine, ma isegi lugesin sellest mingeid raamatuid.”

Fotograafiast saigi kohe alguses Mardo kirg, kuigi alles 23-aastasena tegi ta esimesed tõsisemad fotod. “Sain kohe aru, et see on 100% minu kirg,” on ta kindel. “Sain parimaks lõpetajaks. Lubasin, et olen nüüd valmis, sest kui kartma hakata, et pole valmis, siis tegelikult ollakse tavaliselt juba ammu valmis, enne kui julgus tekib. Mulle meeldis kohe edasi minna.”

Konstruktiivne kriitika pole paha

Kui tavalsielt kipuvad tippu jõudnud tunnustatud profid kriitikalt veidi valuliselt võtma, siis Mardo arvab, et temaga see nii pole: “Olen kohtunud sadade produtsentidega, üks hullem kui teine, aga kuidagi ma olen inimestele meeldinud. Mulle täiega sobib, kui keegi ütleb, milles mul on vaja veel areneda. Ütlen siis aitäh ja proovingi end täiendada. Kui keegi lähedane seda ütleb, siis võibolla on raskem, aga äriliselt kindlasti mitte. Tahan olla põhjalik, aga proovin teha veel põhjalikumalt. Samas peab ettevõtluses tegutsedes peab isu olema tegutseda, see ei tohi ära minna.”

Kliendid tulid TV3st

TV3-s sai mardo pildistada tunnustatud artiste, neilt aga hiljem küsiti, kes sisu tegi ja tippfotograafi telefon muutus punaseks. Helistati kogu aeg. “Ma polnud mitu aastat ühtegi senti veel turunduse alla pannud,” tunnistab ta kiiret elutempot. Samas oli vaja hakata ka laienema, sest mardo sõnul pole ettevõtlus see, et üksi nokitsed. Ettevõtjana peab leidma teisi spetsialiste: sisutootjaid, stuudioassistente, tehnika rentijaid jne.

Sellise pealtnäha lihtsa asja nagu raamatupidamise viis Mardo ka raamatupidaja juurest spetsiaalsesse agentuuri, kes soovitas ka finants-alal, mida paremini teha.

Mardole tundub tagantjärgi vaadates kogu teekond tippu olevat sujuv, aga tegelikult see nii lihtsalt siiski ei läinud, muidugi oli ka keerulisi hetki. Kõige paremaks tagasisideks on tema sõnul majandusaasta aruanded. Sinna peale annab alati kasvu ehitada, sest sealt vaatab vastu aus (rahaline) tulemus.

Üks päev nädalas läheb enesetäiendusele

“Võib-olla pole ma pannud reklaamimisse nii palju, aga enesearendusse küll,” nendib fotograaf ja stuudio omanik. “Aga ühe päeva alati iga nädal saab nii-öelda korstnasse kirjutada, kui otsin koolitusi ja enesetäiendust, millega end arendada, see on väga oluline. Korstnasse kirjutamine on muidugi huumoriga öeldud.”

Abilised on ka väga olulised ettevõtlusega tegelemisel. “Olin kunagi fotograafi assistent, küsisin väga palju, võib-olla isegi liiga palju, olin nagu käsn, võtsin teadmisi endasse. Olin üsna pea väga hea töötleja, siis õpetasin teised välja ja hakkasin ise rohkem pildistamisega tegelema,” meenutab Mardo. “Oma stuudio tahtsin teha kohe peale kooli. Koolis tuli juba see ülesandena valmis joonistada. Mina tegin samasuguse stuudio majanduslikult läbimõelduna, nagu mul nüüd ongi. Mõned joonistasid efektseid ja uhkeid stuudioid New Yorgis. Minu oma kohe töötas.”

Fotograafile, keda Mardo assisteeris, tegi ta ettepaneku viia äri järgmisele tasemele, et kõik asjad, mis stuudios seisavad, peavad olema iga päev rendis, miski ei tohi niisama seista. Stuudiopartner aga ütles, et see tundub väga riskantne.

“Mind natuke hirmutas see, et mu partner nägi igal pool hunti ja kartis laieneda. Loogiline asjade jätk oli oma stuudio teha,” räägib tuntud fotograaf. “See oli asjade loomulik jätk, võtsin 110-ruutmeetrise pinna, sisustasin ära, pildistasin seal alguses rohkem peresid, hiljem reklaame, rentisin stuudiot välja ning kümme rentnikku maksid selle kõik kinni juba aastaga,” tuletab Mardo meelde, kuidas oma äri alguse sai.

Stuudio 7 kodulehekülg.

See polnud veel väljakutse. “Väljakutse oleks ehk olnud terve stuudiote kett. Üks stuudio oli asjade loomulik käik,” arvab Mardo.

Tehnika rent tõi samuti kulud mitmekordselt tagasi, meenutab ta: “Küsisin fotograafidelt, mida nad tahavad stuudios kasutada ja seda siis muretsesingi. See pole stuudio, kus on üks lamp ja see ka ei tööta. Sellise stuudio kohta kohta, kus kõik vajalik on alati olemas, räägitakse teistele ja teised fotograafid tulevad ka.”

Inimestest algab ettevõtlus

“Hakkasin igal aastal võtma praktikante,2 räägib Mardo, kuidas meeskonna loomine alguse sai. “Mõned oskasid, mõned ei osanud, mõned pildistasid, mõned ainult assisteerisid. Võtsin esialgu arvega, siis palgale tööle. Neil on ju ka vaja turvatunnet.”

Nüüd on Mardo Männimäel võrgustik, kellega saab töid jagada. Palgal on vaid poolteist inimest, aga lisaks on väga palju projektipõhiseid töid.

Nendega koos portreteeris Mardo just ligi 200 Bolti sõidujagamisteenuse ettevõtte töötajat. Kolme päevaga sai tehtud, ei kulunudki nädalaid. “See oligi meie eelis,” usub Mardo. “See pole nii, et tuled ja plõksid – portreede pildistamine pole nii lihtne. Peab olema erakordne suhtleja, peab maitsekalt töötlema, peab ettevõttet mõistma, ei tohi üle töödelda.”

“Tahan teha nii, et minu klient jääks minuga viieteistkümneks aastaks,” lisab Mardo. Laienedes ja arenedes aga ei saa kõike ise ära teha. “Ettevõtjana on minu järgmine samm delegeerimine. Ise ei pea isegi kõike pildistama. Tuleb hakata teisi inimesi usaldama, peab lubama endale eksimist, et edukaks ettevõtjaks saada.”

Kuidas aga olla edukas fotograaf nii, et ise kõike ei pildistagi, sellest juba Äristarteri saate järgmises, 2. osas.

Artikkel ilmus algselt veebimajutus.ee blogis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Telli Geeniuse kõige hinnalisemad lood oma postkasti

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate DigiPRO ja Ärigeeniuse olulisematest lugudest.