Kreeklaste agoraa, roomlaste foorum ja meie oma vana turg. Kui unustada korraks Hollywoodi filmid ja ise väike lugemine ette võtta, selgub üllatuslikult, et isegi oma sõjakuse poolest tuntud viikingid olid ennekõike väga osavad kauplejad. 

Seega ei ole kaubandus ja kauplemine inimestele juba ammusest ajast võõras – võiks isegi öelda, et see on meile vägagi omane, ütleb NJORDi juristi abi Felix Richard Raidmäe. 

Kaubanduse ja kauplemisega käivad käsikäes ka igasugused toredad (oleneb muidugi, kellelt küsida) kaubandus- ja kauplemisvõtted, mida aja jooksul vastavalt inimeste nõrkustele ja impulssidele järjest kalibreeritakse – hea kaupleja peab ju oma tooteid suutma võimalikult hästi müüa! Üheks selliseks tuntud võtteks on hinna alandamine, millega iga inimene, kes kodust väljas käib või vähemalt sotsiaalmeedias uitab, kokku on puutunud. 

Ostlemise virvarr ja allahindlused 

Sellisel kaootilisel ja ebakindlal ajal on siiski üks asi kindel – allahindlused saadavad meid kõikjal ja nügivad meid ikka sinnapoole, et kõik mida vaja ja rohkemgi veel ilusti ostetud saaks.

Allahindlus ei pruugi aga alati olla kõige ausam sõber. Sellega nõustuks igaüks, kes on korra mõnesse Hiina veebipoodi sattunud, kus 99-protsendise allahindlusega kaupa on nii palju, et silme ees hakkab lausa virvendama. Rääkimata sellest, et need samad allahindlused on alati just kohe-kohe lõppemas. 

Euroopa Liidu riikides on olukord õnneks mõnevõrra vähem intensiivne, sest kõik liikmesriigid pidid enda siseriiklikusse õigusesse hiljemalt eelmise aasta maikuu lõpuks üle võtma normid, mis tagavad muuhulgas allahindluste läbipaistvuse ja peaksid selliste olukordade tekkimise elimineerima. 

Tänu sellele saab ka Eesti tarbijakaitseseadusest ning määrusest „Kauba ja teenuse hinna avaldamise ja kauba hinna alandamisest teavitamise nõuded“ nüüd lugeda, et soodushinna määramise aluseks tuleb võtta viimase 30 päeva kaubale kohaldatud madalaim hind. 

Samuti on ebatõese ajasurve tekitamine tarbijakaitseseaduse tähenduses eksitav kauplemisvõte – seega ei tohi kauplejad väita, et allahindlus kehtib ainult teatud ajani, kui see tõele ei vasta. 

Kas see kõik tähendab, et tarbijaid enam üldse ei tüssata ning allahindlused on objektiivsed? Kindlasti mitte! 

Mida märgata?

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kontrollib hinna alandamise reeglite täitmist ja saab rikkumiste korral nüüd teha ka üsna kopsakaid trahve. Sellegipoolest ei ole erinevate nõuete järgimine alati garanteeritud, samuti on võimalik hindu moonutada n-ö määrustepäraselt.  

Näiteks on võimalik toote hinda allahindluste rallile eelneval perioodil tavalisest kõrgemal hoida, et saavutada õigeks ajaks parem soodustusprotsent. Samuti võivad allahindlused olla seotud kliendikaardi või liikmelisusega, mis pikemas perspektiivis mõjutavad inimesi hoopis rohkem kulutama. Neid aspekte on mõttekas allahinnatud kaupade puhul meeles pidada.

Iga allahinnatud kaup ei ole sellele vaatamata kurjast ning soodustuste pärast jõulukinke ostmata jätta ei ole mõtet – kui seejuures kriitiliselt mõelda, võib leida tõepoolest häid ostusid. Selleks et eristada ausat allahindlust petlikust, tuleb käituda targalt ning ära tunda impulsiivne käitumine. 

Mida märgata?

Alati tasub kaupa võrrelda erinevates poodides. Paljude veebipoes müüdavate toodete kohta on olemas hinnavõrdluse lehed. Tavakauplustes müüdavate toodete hindu on samuti võimalik võrrelda veebipoodide omadega või teise kauplusesse sammudes. 

Ammugi ei tasu karta ühtegi allahindluse lõppemise kuupäeva, veebipoes tiksuvat kellakest või tootest ilmajäämist – sellise tunde tekitamine ongi moonutatud allahindluste põhieesmärk, mis kallutab inimesi tegema irratsionaalseid ja rutakaid otsuseid, mida hiljem kahetsetakse. 

Oluline on ostu kaaluda ning mõelda, kas ostu sooritamiseks on tegelik soov/vajadus või on tegemist ilmajäämise hirmust tingitud käitumisega. Samuti mõelda, kas ostu kaalumiseks on olnud piisavalt aega või tehakse see rutakalt, mitte oma tegelikke vajadusi ja soove arvesse võtvatele teadmistele tuginedes. Keegi ei ole immuunne kavalate müügitehnikate suhtes ning seda tuleb enda juures tähele panna ja tunnistada.

Lisaks on hea meelespea, mis sidevahendi (sealhulgas internet) ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingu puhul pärast impulssostu päästerõngaks võib olla, 14-päevane tarbija taganemisõigus, mis ei eelda kauba tagastamiseks ühtegi põhjust. Seega on võimalik e-poest ostetud kaup 14 päeva jooksul tagasi saata. Tavakauplusest ostetu suhtes selline õigus puudub.

Kokkuvõtteks saab öelda järgmist: nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tasandil on kasutusele võetud meetmeid, mis teevad allahindlused ausamaks ja läbipaistvamaks. Tarbijakaitse on pidevalt arenev valdkond, mis maandab paljusid ostlemisega seonduvaid riske. Siiski ei tee halba ka tarbijapoolne teadlikkus ja kaalutletud otsused, sest müügitrikid ja ausa kaubanduse reeglitest kõrvalekaldumine ei kao kuhugi – eriti veel praegusel, osturallide ja allahindluste perioodil.