Vana maailma tunnusjooneks on muutunud vananev ühiskond, mis tähendab, et aasta-aastalt on meie ühiskonnas üha rohkem eakaid inimesi. Seega peame mõtlema, kuidas eakate eest hoolt kanda, et nende elu oleks võimalikult täisväärtuslik. Üks valdkond, mis seda võib päästa, on IT ja digitaalsed lahendused.

Soome kogemus näitab, et praeguse seisuga vajaks veidi enam kui 5 miljoni elanikuga riik eakate hoolekandesse juba 2030. aastaks 30 000 töötajat. Samas ei ole tegemist kuigi populaarse valdkonnaga, kuhu noored esimesel võimalusel tööle jookseksid. “Me näeme, et juba praegu on valdkonna töötajatest puudu ning koolides on hooldusõe õppes palju vabu kohti,” räägib Soome Tervise ja Heaolu Instituudi vanemteadur Heidi Anttila. Nii ongi hakatud otsima lahendusi.

Sama probleemiga seisab silmitsi ka Eesti. Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku Regina Sergejeva sõnul vajab sotsiaalvaldkond 2030. aastaks ligi 3000 uut töökohta. “Kõige enam on puudu hooldustöötajatest,” täiendab ta. Suurimaks probleemiks on tööjõu lahkumine kaubandus- ja teenindussektorisse, kus on konkurentsivõimelisem kuutasu. See tähendab, et vajadus digitaalse tiigrihüppe järgi on sotsiaalhoolekandes meeletu.

Nutikas vananemine aitab säilitada elukvaliteeti

Soome on selleks puhuks välja töötanud KATI-programmi, mis tõlgituna tähendab “Nutikas vananemine ja hoolekanne kodustes tingimustes”. 

Näiteks on programmis kasutusel erinevad kaugteel juhendamise võimalused, ravimite võtmist tõhustavad robotid ja erinevad tervisemõõtmised, mis jõuavad automaatsel terviseinfosüsteemi. Lisaks ka täiendavad kantavad ja koju paigaldatavad seadmed, mis aitavad jälgida eaka liikumisi, et vajadusel abikätt ulatada, ningrehabilitatsiooniks mõeldud lahendused. 

Anttila sõnul on KATI-programmi eesmärk võtta kasutusele digitaalsed lahendused, mis aitaksid eakatel võimalikult kaua kodus iseseisvalt hakkama saada. Programm toob kokku kõik selle osapooled – nii tervishoiutöötajad kui ka abivajajad ning nende perekonnaliikmed. 

Digitaalsete lahenduste kasutuselevõtt aitab luua rohkem patsiendikeskset ja nn rätsepalahendust, kus hooldusplaan lähtub veelgi enam eaka isiklikest vajadustest ning ühendab endast nii avaliku-, era- kui kolmanda sektori, tuues tähelepanu keskmesse just abivajava eaka. 

Digilahenduste eest ei soovita täiendavalt maksta

Sergejeva sõnul on Eestiski katsetatud erinevaid koduselamist toetavaid digitehnoloogiad. “Tagasiside neile on seni olnud valdavalt positiivne, kuid komistuskiviks on sageli saanud asjaolu, et inimesed ei ole veel valmis maksma digilahenduse eest, mis toetab tema või ta lähedase toimetulekut kodus,” nendib Sergejeva senist kogemust. 

Toimivatest tehnoloogiatest võib välja tuua häirenupu ning lisaks on võimalik turvalisuse tagamiseks paigaldada andureid ja soetada positsioneerimisseadmeid, mis võimaldab vajadusel eaka asukoha kindlaks teha. Sarnaseid lahendusi kasutab ka soomlaste KATI-programm.. 

Digitaalse arengu poolest tuntud Eestis on tehtud uuendusi kasotsiaalhoolekandes. Näiteks Tallinna Tehnikakõrgkool avas 2022. aasta jaanuaris Lääne-Virumaal Mõdrikul Eesti esimese sotsiaaltöö- ja heaolutehnoloogiate labori, mille eesmärk on aidata nii eakaid kui ka nooremaid inimesi. “Labor on mõeldud nii sotsiaaltöö üliõpilastele kui ka koolitamaks juba praktiseerivaid sotsiaaltöötajaid,” märgib Sergejeva.

Nii mõnigi laborisse koondatud tehnoloogiline võimalus on Eestis arendatud. Näiteks sotsiaalsete suhete edendamiseks on loodud robot Pepper, mida kasutatakse juba Suurbritannia ja Jaapani hooldekodudes, aga ka lastehaiglate ootesaalides, kus suhtlusroboti tööks on meelt lahutada ja hirme vähendada. “Lisaks leiab laborist nii massaažitooli, valgusteraapia ja vibroakustika seadmeid kui ka uneroboti, et toetada eakate füüsilist ja vaimset tervist,” loetleb Sergejeva eestlaste astutud samme, mis on mõeldud toetamaks sotsiaalhoolekannet.  

Videokõne annab eakatele turvatunde

KATI-programm sisaldab muu hulgas ka mujal valdkondades juba väga levinud lahendusi, näiteks tehakse eakatega videokõnesid, mis on kaughoolduslahenduse üks osa. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse heaolunõunik Merle Kuusk sõnab, et videokõne ajal antakse erinevaid juhiseid ravimite võtmiseks (meditsiinilisest dosaatorist), veresuhkru mõõtmiseks ja insuliini süstimiseks, toitumise ning söömise kohta. “Videokõnesse on võimalik ühendada ka sugulasi. Video teel toimuvad sotsiaalset suhtlust pakkuvad hommikused ja lõunased grupikohtumised, viktoriinid, mängud, muusika ja rehabilitatsioon,” lisab Kuusk.

Pilootprojektis osalenud Soome eakad kiitsid selle lahenduse võlu ka tagasisides. Samamoodi olid kasutusel erinevad andurid, mis olid mõeldud selleks, et saaks kohe teada, kui üksi kodus olev vanainimene on kukkunud või vajab abi.

“Mõned ütlesid, et see oli päeva tipphetk, kui neile videokõne tehti,” tõid projektis osalenud töötajad välja. Samamoodi tundsid eakad tänu nendele kõnedele, et nendest hoolitakse ja nende muresid päriselt kuulatakse.

Ka Sergejeva usub, et tulevik on kindlasti paljuski kaugteel juhendamisele suunatud. “Juba praegu on mitmeid erinevaid võimalusi – näiteks tervisega seotud nõustamiseks sobib hästi MinuDoc,” selgitab ta. Lisaks on üha populaarsemad ka erinevatele teenustele-toodetele kasutajatoe pakkumiseks mõeldud vestlusaknad, kus inimesed saab vajadusel nõu ja abi küsida. 

Tehnilistest lahendustest on Eestis katsetatud teiste hulgas PAIK-projekti, mis on paikkondlik tervisetoetuse teenus järjepideva ravi ning parima sotsiaalse toetuse tagamiseks Viljandi maakonnas. Projekti eesmärk on panna inimeste jaoks tööle erinevad tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna osapooled: perearsti, pereõe, eriarsti, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja apteekri, kogukonna ja perekonna. 

Perearstid, pereõed ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad on olulised kliendi võrgustiku liikmed, kes võtavad osa võrgustikukohtumisest tervisejuhiga kokkulepitud vormis ja vastavalt olukorra vajadusest, mis võib toimuda kas telefoni teel, telesilla vahendusel või võrgustikukohtumisel silmast silma

Kodus jagab robot ravimeid

Üks tehnoloogiline abimees, mida pilootprojektis katsetati, oli ravimite väljastamise robot, mis annab iga päev õigel ajal õiges koguses ravimeid, mida eakas peab võtma. “Dosaator jagab hääljuhtimise ja valgustuse abil ravimid kliendi ravimikaussi, mille hooldustöötaja on koduvisiidi ajal kenasti paika pannud,” selgitab Anttila roboti tööpõhimõtet. 

Robotit saab juhtida ka eemalt, mis annab võimaluse anda eakale vajadusel ravimeid, mida ei pea pikaajaliselt võtma. “Kui eakas jätab ravimi võtmata või ravimid on otsakorral, hakkab tööle alarm, mis jõuab roboti juhtimisega tegeleva inimeseni,” selgitab Anttila. Samamoodi läheb häiresignaal teele siis, kui robotit on tabanud tehniline rike.

Kliendid on Anttila sõnul ravimiroboti hästi vastu võtnud, sest seda on lihtne kasutada, ja kuna robot ei unusta anda õiges koguses ravimeid õigel ajal, on eakate enesetunne märgatavalt parem. “Tänu sellele on vähenenud ka arsti juures käimine, kuna ravimite manustamine on regulaarne ja õigeaegne,” toonitab Anttila. 

Külastuste vähenemine tähendab ka rahalist kokkuhoidu

Ravimiroboti teine oluline kasutegur on ohutus, kuna see toimib ka lukustatud ravimikapina. Rääkimata sellest, et koduvisiitide arv on vähenenud. “Näiteks kui kasutusel oli 20 ravimirobotit, säästsid õed kuus 126–160 tundi ehk igakuine rahaline kokkuhoid oli 5720,40 eurot,” räägib Anttila. Lisaks tuli kokkuhoid sõitude pealt: kuna väljasõite oli vähem, kulus ka kütust vähem. “14 kliendist koosnevas sihtrühmas hoiti kokku ligi 170 füüsilist koduvisiiti kuus,” toob Anttila välja.

Samamoodi on tehnoloogiline areng toimunud töötajate koolitamisel. Näiteks on kasutusele võetud VR-prillid, mille abil luuakse simulatsioon, et õpilased saaksid koolis ettekujutuse võimalikult reaalsetest olukordadest, mis elus ette võivad tulla. 

Tehnilised abivahendid peavad olema lihtsasti kasutatavad

Vanematest inimestest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, kuidas nad uusi lahendusi vastu võtavad. Eks Soomes on samamoodi. “Esialgu oli probleeme rohkem, kuid eakad on nutikad ja küsivad alguses teistelt abi,” räägib Anttila. 

Samas tuli projekti kaudu välja, et on ka tehnoloogiaid, mis vanematele inimestele hästi ei sobinud või olid liiga keerulised. “Üldine arusaam oli aga, et ka vanemad inimesed soosivad tehnoloogilist lahendusi, kui need toimivad ja tagavad turvalisuse,” räägib Anttila.

Sergejeva on nõus, et tehnoloogilised abivahendid kindlasti toetavad hoolekandeteenuste osutamist ning aitavad töötajate töökoormust paremini planeerida. “Kindlasti ei asenda erinevad tehnoloogilised vahendid vahetut kontakti ja inimlikkust,” toonitab Sergejeva. Pigem peakski olema digitaalsete lahenduste eesmärk hõlbustada hooldustöötajate tööd ning jätta rohkem aega kliendiga vahetuks suhtlemiseks, mis vahel võib eaka jaoks ollagi kõige olulisem.

Seega ongi järgmine väljakutse leida tasakaal. Kuidas saaksid digitaalsed tehnoloogiad kasutusele võetud nii, et väheneks hooldustöötajate röögatu ülekoormus ning neil jääks samal ajal aega ja soovi vahetuks suhtluseks, mis on samuti üks olulisi elukvaliteedi tõstjaid? Ükski robot inimlikkust ei asenda. 

Soomes 9 kuud kestnud riikliku projekti eelarve oli 10 miljonit eurot ja tehnoloogiapiloodi esialgsed tulemused numbrites on järgmised:

13 500 koduhoolduse klienti;

4500 professionaali.

Koduhooldusel eakatest 50% olid vähemalt 80-aastased, 63% olid naised ja neist 93% elas üksi, 80%  oli kasutusel üks tehnoloogiline lahendus. Kõige levinumad olid kaughooldus ja farmakoteraapia tugi, millele järgnesid andurid.