2019. aasta septembri lõpus peatusid ühes Pärnu hotellis kaks välismaalast, kes aga ei käinud mitte suvepealinnaga tutvumas, vaid nende eesmärk oli hoopis mobiilioperaatorilt raha välja petta, selgub prokuratuuri värskest aastaraamatust.
Mehed saabusid majutusasutusse väikeses punases autos, mis oli külalistemaja administraatoril ka hästi meeles, kui ta kuu aega hiljem juba tunnistajana hotellikülaliste kohta politseile ütlusi andis.
Kuidas siis jõudsid need kodanikud, kes hotelli administraatori sõnul pärast tuppa sisse kirjutamist sealt õieti väljas ei käinudki, pälvida õigusasutuste tähelepanu?
7. oktoobril, kui kaks meest olid juba jõudnud Eestist lahkuda, laekus ühelt mobiilioperaatorilt kuriteoteade. Teate sisu oli lühidalt kokku võttes järgmine: mobiilsideoperaator on langenud kelmuse ohvriks. Äärmiselt lühikese aja ehk kahe päeva jooksul on Eestist selle operaatori võrgust tehtud ja üritatud teha tundide ja tundide viisi telefonikõnesid äärmiselt eksootilistesse riikidesse. Kokku sadu kõnesid riikidesse nagu Nauru, Eritrea, Tšaad, Mauritaania, Kongo, aga ka Tuneesia, Alžeeria, Valgevene ja Ukraina.
Mobiilioperaatoritel on ülevaade sellest, kui sagedasti nende võrgust mõnda välisriiki helistatakse. Kõned näiteks Soomes elavatele sõpradele-sugulastele on igapäevane, aga sügisõhtune ohjeldamatu helistamine Aafrikasse torkab kiiresti silma.
Alustati uurimine
Teate peale alustas politsei uurimise. Mobiilioperaator oskas anda kätte ka suuna, kustpoolt vastuseid otsima hakata ja selleks oli Pärnu. Nimelt asus seal mobiilimast, mille tööpiirkonnast kõnesid tehti.
Politsei kahtlustas kohe, et suure tõenäosusega ei ole tegemist kohalike kurjategijatega, vaid ilmselt on siia saabutud kuskilt kaugemalt kindla eesmärgiga kasutada Eestit vaid riigina, kus oma kuritegelikku tulu teenida. Seepärast pöörati pilk kohe majutusasutuste poole.
Õiguskaitseasutuste jaoks oli õnn, et kelmid panid oma kuriteod toime sügisel, mil suurem turismihooaeg Pärnus on lõppenud. Tööd siiski jagus, majutuskohad tuli ükshaaval läbi käia ja otsida inimesi, kelle tegevus täpsemalt luubi alla võtta.
Esimese hooga jäi uurijate sõelale kokku kaheksa inimest, kelle osas oli õhus kahtlus, et nad ei pruukinud külastada Eestit selleks, et tutvuda sügisese Pärnu linnaga. Õige pea aga kahtlusaluste ring kahanes – täpselt selle päeva hommikul, kui algasid tunde kestvad kõned, kirjutasid ühes Pärnu hostelis end sisse kaks meest.
Administraator mäletas neid hästi. Talle jäi meelde see, et eksootilise välimusega mehed sõitsid pisikese punase autoga, ja talle jäi meelde ka see, et mehed oma toast sisuliselt ei lahkunud. See polnud suur ööbimiskoht, kust meelelahutamiseks ei ole tarvis välja astuda – pigem askeetlik majutusasutus, kus oma toas peale televiisori vaatamise midagi muud teha ei ole. See ainus kord, kui nad toast mõneks ajaks lahkusid, külastasid nad naastes kaasas olnud kilekottide järgi otsustades lähedal asuvat toidukauplust.
Kaamerapilti fuajeest ei õnnestunud saada, sisse oli registreeritud kahest mehest vaid üks ja tema nimest palju abi ei olnud, sest kasutatud oli Poola isikut tõendavat dokumenti, mis ilmselt oli võltsitud. Siiski oli tänu hotelliadministraatori abile oli võimalik juba prognoosida seda, mis ajal pisike punane auto võis Iklas Eesti piiri ületada. Vaadates piiripunktides olevate kaamerate salvestisi sobivast ajavahemikust, oligi auto koos selle numbriga tuvastatud. Hiljem selgitati välja, et tegu on Poolast renditud sõiduautoga.
Samal moel – kaamerate abil – õnnestus kindlaks teha ka see, millal meesterahvad oma autoga toidupoes käisid, ning tänu kaupluse turvakaameratele oli uurijatel lõpuks teada, millised näevad välja meie loo peategelased.
Mis hotellitoas toimus?
Aga mis toimus samal ajal hotellitoas ja milles seisnes kelmus? Seda võib prokuratuuri sõnul vaid oletada, sest kellegi käest küsida ei ole, aga tõenäoliselt olid lood umbes täpselt nii, nagu järgnevalt kirjeldatud.
Hotellituppa jõudes pandi seal kõigi eelduste kohaselt käima SIM-gateway nimeline aparaat. Põhimõtteliselt on see masin, mis toimib korraga justkui mitme mobiiltelefonina ning mida on võimalik kelmuste kontekstis ära kasutada just selleks, et üheaegselt teha palju kõnesid ning lasta numbreid valida masinal nii, et kelm ise samal ajal suurt midagi tegema ei pea.
See tundub tõenäolisem kui üksikute mobiiltelefonide kasutamine, aga päris kindel selles muidugi olla ei saa. Küll aga on kindel see, et kelmid teadsid väga hästi, mida nad tulevad tegema, ning olid teinud väga põhjaliku eeltöö. Selleks, et sellise keeruka kelmusega raha teenida, ei saa endale lubada detailides eksimist.
Esiteks ei olnud SIM-kaardid, mida kasutati, valitud juhuslikult. Need kõik olid ühe kindla välisriigi mobiilioperaatori SIM-kaardid, mille kohta kelmid pidid teadma, et Eestisse jõudes lülituvad need kaardid just ühte konkreetsesse meie mobiilioperaatori võrku. Samuti peetakse tõenäoliseks, et ka ajastus ei olnud juhuslik. Ilmselt olid kelmid kursis sellega, milline võiks olla Eesti mobiilioperaatori võimekus nädalavahetusel sellistele skeemidele reageerida, ning tõenäoliselt pidid nad ka teadma SIM-kaardi välja andnud operaatori võimekust ning seda, et nädalavahetuseti sel konkreetsel mobiilioperaatoril see võimekus sisuliselt puudus.
Edasi pidi kelmid teadma seda, kuidas täpselt toimivad rahvusvahelised mobiilikõned. Lihtsustatult toimivad need nii, et kui Eestist võtta kõne Eritreasse, siis edastab Eesti mobiilioperaator selle oma lepingupartnerile X, see omakorda edastab kõne enda lepingupartnerile Y ja nii edasi, kuni kõne kohale jõuab.
Raha liigub samamoodi – Eesti mobiilioperaator esitab rahvusvahelise kõne eest arve oma kliendile, klient tasub selle arve, mobiilioperaator jätab killu saadud rahast endale ja edastab ülejäänu oma lepingupartnerile X, kes jätab sealt omakorda midagi endale ja ülejäänu kannab edasi lepingupartnerile Y, kuni lõpuks ongi raha ära jagatud kõigi kõne vahendanud mobiilioperaatorite vahel.
Selle süsteemi peensusteni teadmine on kelmide jaoks oluline, sest neil on vaja, et nende tehtud kõne käiks läbi nendega kokku mängiva teenusepakkuja juurest. Kõige lihtsamal juhul jätab see teenusepakkuja lihtsalt nendeni jõudnud kõne edastamata ja mõistagi jäetakse endale ka raha.
Antud juhul võib oletada, et Pärnus veedetud nädalalõpuga teenisid kurjategijad üle 10 000 euro.
Kuigi petetud summa on suur, lõpetati Eestis läbiviidud menetlus siiski ilma kedagi kohtu alla andmata. Nimelt hammustas Eesti mobiilioperaator piisavalt kiiresti kelmuse läbi ja andis sellest teada SIM-kaartide omanikule, et pääses sellega kahju kandmisest. Arve peab paraku kinni maksma see välisriigi operaator, kes oli väljastanud kurjategijate kasutuses olnud SIM-kaardid.
Kuna Eesti ettevõte kokkuvõttes kahju ei saanud ning ka kurjategijad ei ole Eestis, otsustati tõendite kogumine lõpetada ja toimik sulgeda. Politseile jäi küll mitu olulist juhtlõnga, mida mööda edasi töötada, kuid arvestades kuriteo sisuliselt olematut puutumust Eestiga ja seda, et edasi oleks pidanud tõendeid otsima välismaalt, peeti mõistlikuks uurimine lõpetada. Oluline osa materjalidest edastati riigile, kus tegutseb kahju kandnud mobiilioperaator, et neil oleks võimalik enda menetlus läbi viia ning kurjategijad välja selgitada.
Ärigeeniuse uudised sinu postkastis Ärigeeniuse uudiskiri toob sinuni valiku nädala olulisematest äriteemadest, põnevad persoonilood ja ekspertide soovitused.
