Põhjamaade tulevikumajanduse blogi

Nurka surutud noorsugu! Majandusteadlane Alec Haglund lahkab probleemi, millesarnast pole ajalugu varem näinud

Alec Haglund ütleb, et tänased pensioniealised on oma rikkuse kogunud mõnes mõttes destruktiivsel moel, tulevaste põlvede arvelt:Foto: Erakogu

Esimest korda ajaloos on tekkinud ebatavaline olukord. Kui siiani on iga järgmine põlvkond oma vanematest edukam olnud, siis nüüd on seis vastupidine ja seda suuresti “tänu” kliimaprobleemidele. Majandusteadlane Alec Haglund arutleb, kas olukorraga tuleb leppida või on seda võimalik muuta.

London Global University kunstide ja teaduste ala lõpetanud Haglund omandas hiljuti magistrikraadi Goldsmithsi Londoni ülikoolis globaalse poliitökonoomika erialal. Selle aasta alguses liitus ta organisatsiooniga Intergenerational Foundation, mille missiooniks on edendada põlvkondadevahelist õiglust ning kaitsta nooremate ja tulevaste põlvkondade huve kõigis poliitikavaldkondades.

Interdistsiplinaarse poliitökonomistina on Haglundi huvideks majanduse, ökoloogia, tehnoloogia ja poliitika seosed. Oma uurimistöödes püüab ta leida lahendusi sellistele probleemidele nagu kliimamuutused, poliitiline esindatus, võlg ja ebavõrdsus ning kuidas tagada tulevastele põlvkondadele jätkusuutlik ja õiglane ühiskond. 

Haglundi arvates tuleks põlvkondadevahelise ebavõrdsuse põhjuseid vaadelda ajaloolises perspektiivis. Pärast teist maailmasõda oli tohutu beebibuum, toimus sotsiaaldemokraatia õitseng, inimeste ootused tuleviku osas olid suured, palgad kõrged jne. 

“Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Beebibuumi ajal sündinud on vanaks saanud ja pensioniikka jõudnud ning nende kõrgeid ootusi, mille nad 60-70ndatel endale seadsid, ei ole võimalik lõputult täita, sest majanduskasv on aeglustunud, sündimus vähenenud ning kõige selle kohal ähvardab meid keskkonnakriis,” loetleb Haglund põhjuseid, miks on noorem põlvkond sellises ebavõrdses olukorras. 

Ta toob näite: ”Suurlinnas elades pean mina viisteist aastat tööd tegema, et tänase palgataseme juures endale maja ostmiseks piisavalt raha koguda, 30 aastat tagasi piisas selleks vaid viiest aastast.“

Suurimatel kannatajatel pole mingit sõnaõigust

Nooremad põlvkonnad on praegu suurema surve all nagu ei kunagi varem, COVID-19 pandeemia on põlvkondadevahelist ebavõrdsust veelgi suurendanud. 

Haglund ütleb, et tänased pensioniealised on oma rikkuse kogunud mõnes mõttes destruktiivsel moel, tulevaste põlvede arvelt: pöörane tarbimise kasv, fossiilkütuste kasutamine, transpordimahtude suurenemine – need on vaid mõned faktid. “Noored peavad selle pealt nüüd lõivu maksma, samamoodi jätkata ei ole enam võimalik, sest ressursid on otsakorral,” on ta veendunud.

Põhjamaades on olukord täpselt samasugune: populatsioon vananeb, majandus aeglustub ja sotsiaalne surve nooremale põlvkonnale on suur, selle kõige kõrval on karjuv vajadus tegeleda keskkonnaprobleemidega. 

Haglundi arvates ongi ebavõrdsus üks osa keskkonnaprobleemist. “Täpsemalt see, et väike grupp inimesi kontrollib väga suurt osa globaalsest rikkusest, mis tekitab demokraatia defitsiidi. Sellises olukorras on erinevatest kriisidest väljumise osas kõige väiksem sõnaõigus neil, kes kliimakatastroofide tõttu kõige enam kannatavad,” selgitab ta.

Noored mitte ainult ei kipu demokraatias vähem kaasa rääkima, vaid põlvkondade ebavõrdsuse tõttu ei ole nende ostujõud ja seega ka elustiil samaväärne võrreldes jõukama vanema põlvkonnaga. 

“Oleme täna olukorras, kus majanduslikult tegelikult kehvemal järjel oleval nooremal põlvkonnal tuleb toetada rikkamaid vanemaid. Loomulikult peame ühiskonnas üksteist toetama, eriti neid, kes seda vajavad, kuid väiksemad võimalused ning kahanev rahvastik panevad noored suhteliselt kehva olukorda,” räägib Haglund.

Haglund nendib, et kui käsitleda kliimakriisi ja muid tulevaste põlvkondade ees seisvaid suuri probleeme tervikuna, on lihtsam luua uusi liite aktivistide ja pooldajatega, kes võitlevad erinevate, kuid võrdselt oluliste eesmärkide eest.Foto: Shutterstock

Sotsiaalse sidumine ökoloogilisega ja vastupidi

Kliimakriisi pidurdamiseks tuleks teha ulatuslikke muudatusi majanduses, sealhulgas selles, kuidas mõeldakse tööst, transpordist, eluasemest ja poliitikas osalemisest. See, kuidas neid muudatusi tehakse, võib lahendada ka paljud probleemid, millega nooremad põlvkonnad praegu silmitsi seisavad. “Investeerimine raudteeinfrastruktuuri aitab vähendada CO2 heitkoguseid, suurendades samal ajal majanduslikke võimalusi ja vähendades piirkondlikku ebavõrdsust,” toob Haglund näite.

Transpordiühenduste lähedal asuvate, energiatõhusate, vastupidavate ja taskukohaste eluasemete ehitamine aitab vähendada heitkoguseid ning samal ajal lahendada eluasemekriisi. 

Valitsuse investeeringud taastuvenergiasse ei aita mitte ainult luua keskkonnahoidlikumat majandust, vaid pakuvad ka kvaliteetseid töökohti, mida tulevikus vaja läheb.

Lühem töönädal ja paindlikud töövõimalused neile, kes soovivad töötada kodus, vähendavad igapäevaste pendelrändajate põhjustatud liiklussaastet. Samal ajal pakub see töötajatele igapäevatöös suuremat autonoomiat ja rohkem vaba aega üldisemalt. Järelikult võib põlvkondadevahelist ja keskkonnaalast õiglust käsitada tugevalt läbi põimuvana.

Kõik on omavahel seotud

Haglundi sõnul võib olla vabastav ja inspireeriv mõista, et need probleemid ei eksisteeri vaakumis, vaid on tegelikult omavahel tihedalt seotud. “Seejärel saab pakkuda terviklikku pikaajalist strateegiat, mis vastab kõigile neile probleemidele, ja viia ellu poliitikat, mis täidab mitut eesmärki. Teisisõnu, see ei pea olema “kas/või”-stsenaarium, muuta saab majandust ja samal ajal võidelda kliimamuutustega,” ütleb ta. 

Seoses kliimakriisiga kiputakse siiski pidama probleemiks vaid seda, mis puudutab ainult loodust. Arvatakse, et ollakse looduse tajumisest lahutatud, selle asemel et tunda end osana loodusest.

Haglund ütleb, et peaksime kliimakriisi nägema mitte kui võõrast läheneva hukatuse tunnet, vaid pigem praeguse majanduse ja ühiskonna korraldamise tulemust. “Sellisel juhul saame teha poliitilised otsused nii, et tulevikus oleks kõigile tagatud korralik ja jätkusuutlik eluase, hea ühistransport ning väärikalt tasustatud vähese CO2-heitmega töökohad koos tervisliku töö- ja eraelu tasakaaluga,” tõdeb ta. 

Uute liitude loomine

Haglund nendib, et kui käsitleda kliimakriisi ja muid tulevaste põlvkondade ees seisvaid suuri probleeme tervikuna, on lihtsam luua uusi liite aktivistide ja pooldajatega, kes võitlevad erinevate, kuid võrdselt oluliste eesmärkide eest.

“Teisisõnu, ökoloogilist jätkusuutlikkust ei tohi mõista ainult keskkonda puudutava mõistena, vaid ka sotsiaalse ja majandusliku jätkusuutlikkuse mõistena, mis võib toetada tervet ühiskonna ja looduse vahelist suhet järgmiste põlvkondade vältel,” märgib ta.

Haglund rõhutab, et loomulikult ei tähenda kliimakriisi lahenduste üle mõtlemine seda, et konkreetseid poliitilisi eesmärke sellistel teemadel nagu eluase, ebavõrdsus ja võlad ei tuleks peale suruda.

“Tõde on tegelikult hoopis vastupidine. Sellised poliitilised eesmärgid on endiselt olulisemad kui kunagi varem, sest need moodustavad osa laiemast pikaajalisest strateegiast, mille eesmärk on vältida ökoloogilise keskkonna lagunemist,” ütleb Haglund. Aga ta hoiatab, et kui me ei soovi tunnistada kliimakriisi mitmemõõtmelist olemust, peaksime valmistuma läbikukkumiseks.

Haglund usub siiski, et me ei peaks kartma seda, nagu poleks tulevastel põlvedel võimalik head elu elada. “Kui me täna kõiki eespool mainitud probleeme tunnistame ja näeme laiemat pilti pikemas perspektiivis, siis saame luua ka tugeva aluse ühiskonnale, mis tagab järgmistele põlvedele võrdsemad võimalused ja parema elu.”

Põhjamaade tulevikumajanduse blogi toetavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Kuninglik Norra Saatkond Eestis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Telli Geeniuse kõige hinnalisemad lood oma postkasti

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate DigiPRO ja Ärigeeniuse olulisematest lugudest.